Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel

Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus - rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamisele ohtlikke randasid tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate, laevadele ohtlike [[Sõrve madal|madalate]] tõttu viitasid [[1645]]. aastal [[Riia|Riiga]] seilanud [[Madalmaad]]e meremehed vajadusele Sõrve tippu [[tulepaak]] rajada. 1646. aastal laskis [[Liivimaa]] [[kindralkuberner]] [[Gabriel Oxenstiern]]a ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale [[Vesitükimaa|Vesitüki]] laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi ''vipp-fyr'') kujul. SelleTulepaagi tarbeks pidioli kohalik mõisnik sunnitud vabastama [[Sääre (Torgu)|Sääre]] külas ühe pere vabastama mõisateost ja rakendama kohalikus kõnepruugis "paagiorjusesse" - so öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Tulepaagi järgi sai rootsipärane Vipp liignimede panekul Sääre küla paagiorjadele ka perenimeks (kirikuraamatus saksapäraselt Wipp).

Vippfyr oli hiigel[[Kooguga kaev|kaevukooku]] meenutav rajatis ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel võis korvis süüdatud märgutule vinnata 10...15 m kõrgusele. Loodusolud näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud laid oli sellele sobimatu. Peale mitmeid purunemisi tormidestormide, jäätriivisjäätriivi ning tuleõnnetustes,tuleõnnetuste tõttu paigutati rajatis ümber Sõrve sääretippu. See navigatsioonimärkNavigatsioonimärgina kanti see merekaardile esmakordselt [[1650]]. aastal [[rootsi]] kartograafide poolt.

[[File:Majak.jpg|thumb|Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone]] Vene impeeriumi alluvuses püstitati [[1770]]. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mida kõrgendati järgmise sajandi esimesel kümnendil. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamise tulemusel laastatud, asuti majaka põletusmaterjali 50% ulatuses tagama kroonu kulul - Poolast hangitava, vene sõjalaevastiku poolt Peterburi kaudu Sõrve, [[Mõntu sadam|Mõntu sadamasse]] veetava kivisöe näol. Alates 1882. aastast pandi tuletorn tööle optiliste läätsede abiga ja valgusallikaks sai 5 tahiga petrooliumilamp, mis 1936 aastal asendati palju võimsama atsetüleenlambiga.

[[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] torni puitsisemus süttis saksa laevade suurtükitules ja järgi jäid ainult kiviseinad. Samuti hävis Sõrve sääre merepäästejaama kiviehitis. Pärast I maailmasõda päästejaam ja tuletorn taastati, kuid [[1944]]. aastalaasta novembris lasid Sõrvest Kuramaale taganevad saksa väed Sääre tuletorni õhku.