Heuristika: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pappos Aleksandriast]] (ca 300 a. p. Kr.), tuntud [[kreeka]] [[matemaatik]] kirjutab oma „Synagoge’s“ teadusharust, mis tõlkes tähendab ka „analüüsi aardeid“ või „ülesannete lahendamise kunsti“ või koguni „heuristikat“, milles õpetab analüüsi ja sünteesi võtteid. Pappos kirjutab, et [[analüüs]]i puhul lähtume sellest, mida nõutakse, me võtame selle antuna, teeme sellest järeldusi, järeldustest jälle järeldusi kuni jõuame punkti, mida saab kasutada sünteesi lähtekohana. [[Analüüs]]i nimetatakse ka „tagasisuunas lahenduseks“ ehk „regressiivseks aruteluks“. On olemas kahte liiki analüüsi: üks on „tõestusülesannete“ analüüs, mille eesmärgiks on tõeste teoreemide kindlakstegemine, teine on „leidmisülesannete“ analüüs ja selle eesmärgiks on otsitava leidmine. ''[[Süntees]]i'' puhul muudame selle protsessi suunda ning alustame punktist, milleni me analüüsi lõpptulemusena jõudsime, sellest mida me kas teame või võime tunnistada tõeks. Sellest tuletame temale analüüsi käigus eelnenud järelduse ja jätkame tuletamist seni kuni analüüsi samme tagurpidi korrates jõuame lõpuks selleni, mida nõutakse. [[Süntees]]i nimetatakse ka „konstruktiivseks lahendamiseks“ ehk „progressiivseks aruteluks“

 

 

[[Gottfried Wilhelm Leibnitz]] ([[1646]]-[[1716]]) kavatses kirjutada „leiutamise kunsti“ kuid ei viinud oma kavatsust lõpule. Mõned mõtted tema poolelijäänud tööst (ca [[1700]] a.): ''„Kõik asjad ja nähtused on tõesed kui nende eksisteerimisel on küllaldane alus. Empiiriline kogemus ainult vallandab tunnetustegevuse. Pole midagi tähtsamat kui näha leiutamise allikaid, mis minu arvates on huvitavam kui leiutised ise. Mõistuses ei ole midagi, mida varem pole olnud kogemustes – peale mõistuse enda“''.<ref> G. W.Leibnitz. 1700. ''Die Kunst der Erfindung''. </ref> Leibnitz püüdis luua universaalset keelt, loogilist arvutust, mis võimaldaks ''mõtlemist formaliseerida''.