Thales: erinevus redaktsioonide vahel

[[Platon]] ([[Platoni Theaitetis|Theaitetos]] 172c–176a, 11 A 9 DK; vrd [[Diogenes LaërtiosLaertios]], I 34; Sokrates võrdleb [[oraator]]it ja [[filosoof]]i): “172c"172c Theodoros: Sokrates, meil on aega küll. – Sokrates: Muidugi. Ja nüüd ma näen järjekordselt, kui loomulik see on, et inimesed, kes on veetnud palju aega filosoofilistes uuringutes, paistaksid kohtus kõneldes naeruväärsetena. – Theodoros: Mida sa silmas pead? – Sokrates: Kui võrrelda neid, kes on noorusest peale kolanud kohtutes ja muudes säärastes kohtades, nendega, kes on üles kasvanud filosoofilistes otsingutes, siis tundub, et ühed on kasvatatud orjadeks, teised vabadeks meesteks. – Theodoros: Kuidas nii? – 172d Sokrates: Nii nagu sa ütlesid. Vabal mehel on alati aega, et jõudeajal rahus vestelda. Ta läheb üle ühelt arutluselt teisele, nagu meie praegu – just jõudsime kolmanda arutluseni. Nagu meiegi, jätab ta vana arutluse pooleli, et võtta käsile uus, mis talle rohkem meeldib, ega hooli sellest, kui pikk või lühike arutelu võib olla, kui ta ainult tõeni välja jõuab. Oraator kõneleb alati aja peale, veekell kiirustab teda tagant; ta ei saa rääkida pikalt igast asjast, millest tahab, vaid vastane seisab tema kohal, valmis ette lugema päevakorrapunktid, millega ta peab piirduma. Ta on ori, kes vaidleb kaasorja pärast peremehe ees, kes istub kohtumõistjana, kindel hagi käes, ja küsimus ei ole kunagi ükskõikne, vaid alati on kaalul isiklikud huvid, mõnikord isegi elu. Nii ta omandab kibeda kavaluse; ta oskab meelitada peremeest ja võita tema soosingut, kuid meel on tal väiklane ja kõver. Orjuse õppimine on ta kasvu kängu jätnud ja koolutanud ning röövinud talt vaba vaimu, juhtides ta kõveratele teedele, ähvardades teda kartuste ja ohtudega, millele ta õrnas eas pole suutnud vastu minna tõe ja aususega; nõnda pöördub ta algusest peale valede ja kättemaksu poole ning saab noorukist meheks kõvera ja kidurana ning ebamõistlikuna, ja lõpuks saab temast enda arvates ülimalt arukas mees. Niipalju oraatorist, Theodoros. Kas ma kirjeldan nüüd filosoofilist koori, kuhu meie kuulume, või sa eelistad tulla tagasi meie arutelu juurde? Me ei tohi kuritarvitada seda vabadust minna ühe aine juurest teise juurde, millest me äsja rääkisime. 173b Theodoros: Ei, Sokrates, kuulame kõigepealt sinu kirjeldust. Nagu sa õigesti ütlesid, meie ei ole arutluse teenrid, vaid arutlus peab seisma ja ootama, millal me tahame üht või teist teemat lõpuni arutada. Me ei ole kohtus kohtuniku silma all ega teatris, kus publik võiks kritiseerida meie filosoofilisi järeldusi. 173c Sokrates: Kui see on siis sinu soov, rääkigem filosoofia korüfeedest, sest mida võib öelda nende kohta, kes tegelevad filosoofiaga erilise innuta? Varasest noorusest peale ei ole nad tundnud teed ei [[agoraa]]le ega kohtusse ega Nõukokku ega muule avalikule kogunemisele; nad ei ole kunagi kuulnud otsuse ettelugemist ega näinud seadusetähte. Huvituda poliitiliste klikkide nägelustest, kokkusaamisest, lõunasöökidest ja lõbutsemisest flööditüdrukutega ei tule neil isegi unes pähe. Kas mõni kaaskodanik on kõrge või madala päritoluga või on pärinud mõne puuduse kummagi poole esivanematelt, seda ei tea filosoof, nagu ütleb kõnekäänd, paremini kui seda, mitu mõõtu vett on meres. Ta ei tea isegi seda, et ta kõike seda ei tea, sest ta hoidub eemale, mitte maine pärast, sest õieti viibib ainult tema keha linnas, kuna tema mõte, mis põlgab kõik need asjad väärtusetuks, saab tiivad, nagu [[Pindaros]] ütleb, “taeva taga, maa all”, uurides taevast ja mõõtes tasandikke, otsides kõikjalt kõiksuse tõelist olemust, laskumata kunagi ligioleva juurde. – Theodoros: Mida sa silmas pead, Sokrates? – 174a Sokrates: Ma pean silmas Thalest, Theodoros. Räägitakse, et kui ta vaadeldes taevakehasid ja vaadates üles, kukkus kaevu, siis keegi [[traaklased|traaklanna]] – nägus ja terane teenijatüdruk – naeris tema üle, et ta tahab teada, mis on taevas, aga seda, mis on tema ees ja jalgade all, ei märka. See pilge käib kõigi kohta, kes veedavad oma elu filosoofiaga tegeldes. On tõsi, et ta ei tea, mis tema üleaedne teeb, ta teab vaevalt sedagi, kas see olend on üldse inimene; ta piinleb küsimuse kallal, mis on inimene ning millised võimed ja omadused eristavad niisugust loomust kõigist muudest. Kas sa saad nüüd aru, mida ma silmas pean? – Theodoros: Jah, ja see on tõsi. – 174b Sokrates: Ja nõnda, mu sõber, nagu ma alguses ütlesin, olgu avalikul puhul või seltskonnas, kohtus või kuskil mujal, kui ta on sunnitud rääkima sellest, mis on ta jalge ees või silmade ees, siis kogu [[pööbel]] naerab tema üle koos teenijatüdrukutega, kui ta kogenematusest käib pimedalt ja kukub igasse auku. Oma kohutava kohmakuse tõttu näib ta rumal. Ta ei saa osaleda solvangutevahetuses, sest olemata kunagi uurinud kellegi erilisi nõrkusi, ei suuda ta kedagi hingepõhjani haavata; nõnda paistab ta oma abituses lollina. Kui inimesed kiidavad enda või teiste teeneid, siis ta torkab silma oma siira naeruga, ja arvatakse, et ta on lihtsameelne. Kui ülistatakse despooti või kuningat, siis ta kujutab ette, et mõnda sea-, lamba- või lehmakarjust õnnitletakse selle puhul, et ta on oma karjast palju piima välja pigistanud; ainult et ta mõtleb, et loom, keda vürstid karjatavad ja lüpsavad, on tülikam; peale selle arvab ta, et karjane, kes on oma kopli rajanud künka otsa tugeva müüri taha, on jõudeaja puudumise tõttu vältimatult sama metsik ja harimatu nagu need teised karjused. Kui aga meie filosoof kuuleb, et keegi on ostnud tuhat [[pleetron]]it maad või omandanud veel imelisemaid aardeid, siis talle, kes on harjunud kogu Maad üle vaatama, on see tühiasi. Kui aga ülistatakse kõrget sugu, kui keegi loetleb seitse põlve rikkaid esivanemaid, siis ta peab seda lihtsameelsete inimeste kahtlaseks kiituseks, sest oma harimatuses ei suuda nad pilguga haarata kõiki maid ja kõiki aegu ning taibata, et igaühel on olnud lugematud tuhanded vanaisad ja vaarisad, kelle hulgas on korduvalt olnud rikkaid ja vaeseid, kuningaid ja orje, [[barbar]]eid ja [[hellen]]eid ja keda tahes. Talle tundub mõttetu ja tühisena, kui keegi kiitleb nimekirjaga kahekümne viiest esivanemast ning viib oma soo tagasi [[Herakles]]e ja [[Amphitryon]]ini, sest ka Amphitryoni esivanem kahekümne viiendas põlves oli niisugune, milline saatus talle osaks langes, nagu ka selle esivanema esivanem viiekümnendas põlves, ja talle on naljakas ka inimeste mõistmatus ning võimetus hüvasti jätta mõistmatu hinge tühisusega. Kõigil niisugustel juhtudel naerab enamik inimese välja, sest neile tundub, et ta on ülbe, kuigi ta ei tea lihtsaid asju ning kaotab pea igapäevastes olukordades. – Theodoros: Just nii ongi, Sokrates. – 175b Sokrates: Kui aga, mu sõber, ta tõmbaks kellegi kaasa kõrgustesse ning keegi sooviks küsimustelt “mis ülekohut ma sulle tegin, või sina mulle?” üle minna selle kaemisele, mis on [[õiglus]] või ebaõiglus iseenesest ning mille poolest nad erinevad kõigest muust ja teineteisest, ja küsimustelt selle kohta, kas kuningas on oma kullaga õnnelik, selle vaatlemisele, missugune on tervikuna kuningate ja inimeste [[õnn]] või õnnetus ning kuidas inimloomus peab taotlema üht ja vältima teist – kui sellel kavala ja pedantse hingega väiklasel inimesel tuleb endale aru anda niisugustest asjadest, siis on olukord vastupidine. Rippudes peadpööritaval kõrgusel ja vaadates ülevalt alla, heitudes harjumatusest ja midagi pomisedes, ei aja ta siiski naerma traaklannasid ja teisi tumedaid inimesi, sest nad ei märka seda, vaid see lõbustab kõiki neid, kes on saanud kasvatuse, mis on vastupidine orjalikule. Niisugune iseloom on kummalgi, Theodoros, ühel, kes on kasvatatud ehtsas vabas jõudeolekus (teda sa nimetad filosoofiks, kellele ei ole häbistav näida lihtsameelsena) ning kui ta juhtub orjatööd tegema, ei omista ta tähtsust oma oskamatusele koormat kokku panna, süüa teha või lipitseda, ja teisel, kes kõike seda oskab teha täpselt ja osavalt, kuid ei tea, kuidas vabal inimesel on kohane mantel üle õla heita, või tabades kõnede harmooniat ülistada jumalate ja inimeste õnnelikku elu.”"

[[Aristoteles]] ([[Nikomachose eetika]], VI, 7, 1141b 2–8): “Öeldust"Öeldust on selge, et [[tarkus]] (''sophia'') on loomult kõige väärtuslikumate asjade teadmine. Sellepärast nimetatakse [[Anaxagoras]]t, Thalest ja nendetaolisi tarkadeks (''sophoi''), mitte arukateks (''phronimoi''), nähes, et nad ignoreerivad omakasu, ja öeldakse, et nad teavad midagi erakordset, imekspandavat, rasket ja jumalikku, kuid kasutut, sest nad ei otsi mitte inimlikke hüvesid.”"

[[Plutarchos]] (Solon, 3, 8): “Nähtavasti"Nähtavasti ületas tol ajal ainult Thalese tarkus praktiliste vajaduste piirid ning läks neist kaugemale spekulatsioonis (theôria''theōria''), ülejäänud aga pälvisid tarkade nime poliitilise väljapaistvuse tõttu.”"