Pantomiim: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P →Pantomiim tänapäeval: 404 error |
||
14. rida:
'''Pantomiim endises Nõukogude Liidus.''' Endise N. Liidu eri paigus hakkas pantomiim arenema 1960. aastate algul. 1961. aastal loodi Lätis ansambel "Riia Pantomiim" Robert Līgersi juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises N. Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), K. Adomaitis (Kaunas) jmt nii mitmete teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli esinejaid ja külalisi üle kogu N. Liidu. Festivali eestvedajateks olid "Riia Pantomiim" Lätist, stuudio "Pantomiim" A.Traksi juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp M. Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutlused ja kohtumised.
1960. aastatel jäi pantomiim N. Liidus peamiselt entusiastidest amatööride mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas erilalaisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi M. Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks. Tõrjuvuse pitsat löödi ka stuudio "Pantomiim" 1969.a. lavastusele "Homo Sapiens"
Sellele vaatmata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingute omapära kaudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu "Vanemuise" "Mimeskide" ja V. Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" eristati kaht pantomiimi selget arenguteed teatri suunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.<ref>V. Kolessova. "Parad mimov", ajaleht "Leningradski Universitet" 22. oktoober 1982.</ref>Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes kontsertorganisatsioonis, nagu A. Jelizarov, said laiemaltki tuntuks.
| |||