Kolm isamaa kõnet: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Õli (arutelu | kaastöö)
Õli (arutelu | kaastöö)
21. rida:
 
==Kolmas kõne==
Kolmandas kõnes "Nõia usk ja nõia-protsessid. Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest ülespandud" (26. augustil/[[7. september|7. septembril]] 1870) kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku, kasutades tavapärast "pimeda keskaja" retoorikat.
 
Nõiausku on olnud igal ajal ja igal pool("Seesuguseid juttusi nimetame nimetame nüüd ennemuistese juttudeks, ja meil Eestlastel on neid väga ilusaid<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 55</ref>, aga nõiaprotsessid suuremalt jaolt algatas katoliku kiri oma jesuiitidega, mis on kõike muud, üksi mitte üks kristlik kirik<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 46</ref>"). "Kõiki piinamise viisisi, nööri otsas üles ripputamisest kunni küünte ärakiskumiseni seppa tangidega, ei ole mul siin võimalik nimetada, naad on liiga hirmsad<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 55</ref>."
 
Eestis on suhteliselt harva nõiaprotsesse ette tulnud, kuna meie maa saksa-rüütlid ja linna-kodanikud lühikese ajaga lutheruse usku läksid.
 
"Eestlastel oli kül ka jo enne Sakste tulemist ebausku, aga see ebausk ei olnud nii rop ja inetu, kui Sakste juures. Eestlased uskusivad vägevaid mehi ja tarkasi, ja nende ebausk seisis rohkem looduse salauste ja sügavuste põhja peal. Seda avaldavad iseäranis meie ennemuistesed juttud, kellest meie kohe äratunneme, mis Eestlaste oma pärandus, ehk mis võera annetega segatud. Meie ennemustesed juttud avaldavad üht looduse ilu ja sügavat luuletuse ja laulmise vaimu, et seda imeks peame panema. Seesuguseid hirmsaid asju, nagu saksa nõidade teenistuse juures Saadana pidudel, ei tule seal kuskilgi ete. Need asjad ajavad ühe rikkumata Eestlase meele pööritama<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 68–69</ref>."
 
Võõramaalt toodud nõiausku ja nende kasvatajaid ei ole meie maal enam nii rohkeste, kui seda möödanikus leiame, sest kloostrid oma mungade ja nõiapaatritega on siit jo kadunud. Peale selle, kui meie rahvas Meie Keisrite armu läbi priiuse kätte sai, on oma vaimu valgustamise eest suure hoolega muret hakanud pidama. Nüüd on ebausku Sakste hulgas hoopis rohkem leida, milline järelejäänud risu tuleks ka meie rahva seast välja pühkida<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 69</ref>.
 
== Kirjandus ==