Kolm isamaa kõnet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
Jakobsoni järgi oli "vana Eestirahva" usk, seadused, eluviisid, kunstid ja teadused äraarvamata kõrgel tasemel, olles võrreldavad Vana-Kreeka omadega. Kui vanad aearaamatud neist ei kirjuta, siis seepärast, "et naad tast, et head ei tahtnud, paha ei teadnud tunnistada
<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 13</ref>". Seevastu kristlike sakslaste juures toimunud ebausk ja nõidade tagakiusamine ajab jälestuse peale<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 14</ref>. Eestlaste jumalad olid, Faehlmanni järgi, Jumal (ehk Vanaisa või Vanataat), Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne, Viboane, ja teised, kes elasid Kaljoves ehk Kaljovallas. "Mis nüüd see vana Eestlaste usk meile avaldab? Ta näitab meile Eestirahvast ühes nii kõrges vaimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud vana-aegse rahva juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie esivanemad jo üht ainust elavat vägevat Jumalat..."<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 16</ref>. Paganlike sakslaste omast oli see igatahes palju ülem ja vaimu harimises kõrgema järje peal<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 16–17</ref>.
Eestirahva vanemad ehk kuningad elasid kindlais kantsides ja neist ei või muud arvata, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 17</ref>. Eestlased sõdisid vahvasti maa ja mere peal, nii et rootslaste suus liiguvad praegu (1868) veel kõiksugused juttud Sigtuna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste vahvusest seal juures<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 19</ref>.Üks auväärt ja tähtjas asi on veel, et meie eesvanemad sõdades millaski naisi ja lapsi ära ei tapnud, mis näitab kui haritud nad südame poolest olid<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 20</ref>.
14. rida:
1186. aastal algas pime aeg, kus esimene "ristiusu apostel" Meinhard meie maale jõudis. Algas pime keskaeg. Kes neid taplusi ja verevalamisi jõuab ära nimetada ja rääkida, mis nüüd algasid!<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 25</ref> Vaba eestlased tehti kõik pärisorjadeks ja raiuti neil üks jalg otsast ära, et naad põgeneda ei saaks<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 29</ref>. "Et see aeg '''Eestirahva pimeduse aeg''' olnud, kes tahaks seda valeks teha<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 30</ref>?
"Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis '''koit''' hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie '''Keisri herra''' arm oli see koit, ''kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole''. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vastu säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie '''Keisri''' auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama!<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 32</ref>"
==Teine kõne==
| |||