Vanahiina kirjakeel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
14. rida:
[[Uushiina kirjakeel]] (''baihua''; 白话文, 白話文, ''baihuawen'', ''báihuàwén'') on klassikalisest hiina keelest umbes sama erinev nagu [[itaalia keel]] [[ladina keel]]est.
Varem (umbes 20. sajandi alguseni) kasutati klassikalist kirjakeelt kirjanduses ja ametlikes dokumentides. Tänapäeval kasutatakse peamiselt uushiina kirjakeelt. Uushiinakeelses tekstis kasutatakse fraase klassikalises kirjakeeles. Rahvakeeles on palju neljasilbilisi väljendeid, mis on üles ehitatud klassikalise kirjakeele grammatika järgi.
Klassikalist kirjakeelt õpitakse koolis, kuid enamasti piirdutakse lugemisoskusega. Paljud hindavad klassikalist kirjakeelt. Näiteks lisab klassikalises keeles väljendite kasutamine uushiinakeelses kirjas tõsidust. Klassikalise kirjakeele tundmine järjest väheneb ning ta pole enam üldarusaadav.
Klassikalisel kirjakeelel on eri ajastutel eri vormid (arhailine, vanahiina, keskhiina, uushiina kirjakeel). Kõiki neid iseloomustab väga kompaktne kirjaviis. Tõlge uushiina kirjakeelde on mitu korda pikem. Sõnad on valdavalt ühesilbilised (ühest kirjanärgist koosnevad).
Grammatika on väga keeruline ning seda pole lõpuni mõistetud. Sageli tuleb keeruliste tekstikohtade tõlgendamisel mõte ära arvata, sest grammatiline analüüs seda ei võimalda. Enamik tekste õnnestub siiski suhteliselt kindlalt tõlkida.
Konstruktsioonid moodustatakse partiklite abil.
Süntaks on [[SVO]]-tüüpi, kuid seda modifitseerib teema ja reema struktuur ning prosoodiast tulenev süntaktiliste elementide nihe.
Klassikalise hiina kirjakeele traditsioon eksisteerib peale Hiina ka Koreas, Vietnamis ja Koreas. Eri maades loetakse silpide hääldustraditsioon erinev. Põhjus on selles, et lähtutakse keele ülevõtmise aegsest hääldusest ning kohandatakseda sihtkeele foneetikale ja fonoloogiale. Eriti kaootiline on olukord Jaapanis, kuhu on hiina laenud tulnud mitmel eri ajal.
==Vaata ka==
*''[[Kanbun]]''
| |||