Abort Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

'''Eestis''' on naistel '''abordiõigus''' aastast 1955. Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kuni 10. rasedusnädala lõpuni ehk kuni rasedus on kestnud maksimaalselt 10 nädalat ja 6 päeva, arvutatuna viimase menstruatsiooni esimesest päevast (see piir kehtib al.alates aastast 2010a2010). 1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata).<ref>Viidatud teoses Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk 41.</ref> 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.

Nõukogude ajal oli abort naisele täiesti tasuta. Mais 2006 maksis haigekassa 70 protsenti tehisabordi maksumusest, sellest üle jääva 544 krooni pidi tasuma inimenepatsient.<ref>[http://www.postimees.ee/050506/esileht/arvamus/200240.php]. Postimees.</ref>

Abordiregistri andmetel oli [[2004]]. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, vabaabielus naisi 25,2 protsenti ja üksikuid ligikaudu 39 protsenti. [[Tartu Ülikooli kliinikum]]i naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti [[pereplaneerimine|pereplaneerimise]] vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ning rasestumisvastaste vahendite alt vedamine.<ref>[http://www.postimees.ee/300306/esileht/196395.php]. Postimees.</ref>

2010. aastal tehti Eestis 9087 aborti.; 100 elussünni kohta tehti 57,4 aborti.<ref>[http://uudised.err.ee/index.php?06232180 Abortide arv langeb jätkuvalt]. ERR.</ref>