|
Harilik kärnkonn elab tavapäraselt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6-8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. [[talv|Talve]] veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud.
Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena, kasutades korraga kõiki nelja [[jäse|jäset]]. PäevadPäeval veedabpeitub kärnkonn peidus varem valmiskaevatud asemelpeidikutesse, milleks on tavaliselt metsataimede võijuurealused nendeurud. juurteMõnikord allapoeb kaevatudkärnkonn [[urg|urus]], vahelpäevaks ka [[kivi]] allalla. SellisesSellistes peidukohaspeidukohtades on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui [[õhk]] on niiskem. Pärast [[päikeseloojang|PäikeseloojanguPäikeseloojangut]] järel pimedast [[urg|urust]] väljudes võib kärnkonn [[jahipidamine|jahti pidades]]saagiotsinguil liikudaläbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade [[ilm|ilmadega]] on kärnkonn kõige [[aktiivsus|aktiivsem]]. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja selliseltnii võib tamitu eladakuud ühes urus mitu kuudelada. Kärnkonnade [[toit|peatoiduks]] on [[putukas|putukad]] ([[ mardikalised|mardikad]] ja [[kahetiivalised]]) ning [[limused]] ja [[nälkjad|nälkjaid]] aga ka [[põrniklased|põrnikad]], [[röövik|röövikud]], [[kärbsed|kärbsed]], [[vihmauss|vihmaussid]] ja isegi väikesed [[hiir|hiired]]<ref name=Observer>{{cite book |title=The Observer's Book of British Wild Animals |last=Stokeo |first=W. J. |year=1980 |publisher=Frederick Warne |isbn=978-0-7232-1503-5 |pages=213–217 }}</ref><ref name=Surrey>{{cite web |url=http://www.surrey-arg.org.uk/SARG/08000-TheAnimals/SARGSpeciesData.asp?Species=Common_Toad |title=Common Toad |author=Daniel Winchester |publisher=Surrey Amphibian and Reptile Group |accessdate=2012-05-03}}</ref>. VäikesVäikest jAja liikuvat saaki püüab kärnknnkärnkonn kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haarab ta kogu [[suu|suuga]]. [[hammas|Hammaste]] puudumise tõttu neelavad kärnkonnad saaklooma tervena mitme neelatusega alla<ref name=Observer/>. Kärnkonn ei tunne oma saaki ära, pigem proovib ta pimedas jahti pidades rünnata ja ära süüa iga pisikese tumeda liikuva kogu.
[[File:Bufo bufo w Bialogard Polen 080901 (1).jpg|thumb|upright|alt=Infected with larvae of ''Lucilia bufonivora''|nakatunud ''[[Lucilia bufonivora]]'' vastsete poolt, Poland]]
Ühe [[uurimus|uurimuse]] käigus selgus, et harilik kärnkonn püüab kinni püüda 1 cm suurust tumedat paberitükki, pidades seda saagiks, kuid suuremate tükkide järele ta enam ei haara<ref>{{cite journal |author=Ewart, J. P. |year=1987 |title=Neuroethology of releasing mechanisms: Prey-catching in toads |journal=Behavioral and Brain Sciences |volume=10 |pages=337–405 |doi=10.1017/S0140525X00023128 |issue=3 }}</ref> . Kärnkonnad kasutavad saaki jahtides visuaalseid vihjeid ja nad [[nägemine|näevad]] väga väheses valguses. Sama valgusintensiivsuse juures ei suuda [[silm|inimsilm]] midagi eristada<ref>{{cite journal |author=Larsen, Lis Olesen; Pedersen, Jan Nyholm |year=1981 |title=The snapping response of the toad, ''Bufo bufo'', towards prey dummies at very low light intensities |journal= Amphibia-Reptilia |volume=2 |issue=4 |pages=321–327 |doi=10.1163/156853882X00248 }}</ref>. Kärnkonn ajab aeg-ajalt [[nahk|nahka]], mis tuleb äraeemladub räbaldunud tükkidena. Seejärel sööb ta nahatükid ära<ref name=Observer/>.
RünnakuKui allakärnkonn sattudessatub rünnaku alla võtab kärnkonnta sisse talle iseloomuliku poosi, ajades keha puhevile, seistes tõstetud tagajalgade ja allalastud peaga. Peamine kaitsefaktor on kärnkonnal tema halvamaitseline sekreet (nõre), mida toodavad paratoidnäärmed ja teised nahanäärmed. See nõre sisaldab toksiini nimega [[bufagiin]], mille abil suudab konn eemale peletadatõrjuda enamiku [[kiskja|kiskjatest]], kuid [[nastik|nastikutele]] ei paista see mõjuvat<ref name=Collins/>. Veel peavadjahivad kärnkonnadele jahtikärnkonni [[siil|siilid]], [[rott|rotid]] ja [[mink|mingid]], vahel isegi [[kass|kodukassid]]<ref name=Surrey/>. [[linnud|Lindudest]] peavad kärnkonnadele jahti [[haigurlased]], [[varesed]] ja röövlinnud. Varesed väldivad naha pinnal asuvat [[toksiin]]i, nokkidesnad nokivad kärnkonna naha sisse torgatud august välja vaid maksa.<ref name=Surrey/>. [[vesi|Vees]] elavad [[kulles|kullesed]] eraldavad samuti endast mürgiseid aineid, mis peletavad eemalekaitsevad [[kalad|kalue]] eest, kuid ei aita [[harivesilik|harivesiliku]] vastu. Veel toituvad kärnkonnade kullestest [[kiil|kiilivastsed]], [[ujurlased]] ja [[sõudurlased]]. Need [[liik|liigid]] ei ole tundlikud kulleste nahal asuvale mürgile, kuna tavaliselt torkavad nad saaklooma augu ja imevad selle kaudu endale vajaliku toitva osa välja<ref name=Surrey/>.
==Paljunemine==
|
