Hilisantiikaeg: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

Hilisantiigi ajaline piiritlemine [[Lääne-Euroopa|Lääne-]] ja [[Ida-Euroopa]] jaoks on erinev. Ajaloolase [[Peter Brown]]i järgi on see ajavahemik alates teisest kuni kaheksanda sajandini ([[Bütsants]]is).

 

Ida-Euroopas on antiigi lõpuks peetud [[602]] toimunud Rooma keisrite järjepidevuse katkestanud võimupööret, üleminekut [[kreeka keel]]ele ja kreeklaste muutmist ülekaalukaimaks rahvaks. Lääne-Euroopas on hilisantiigi lõpp seotud 5–6 sajandil alanud varakeskajaga.

 

Klimaatiliselt seostub hilisantiigi algus Rooma aja kuuma aja (200 eKr–50 pKr) lõppemisega. Aastat [[450]] on peetud juba järgneva külma aja alguseks.

 

Aastal [[83]] pKr asus Rooma kindlustatud piiri ehitamisele ja üleminekule kaitseseisundisse. [[98]]–[[117]] oli Rooma oma võimsuse tipul (suurim ulatus). Seejärel asus riik kaitse- ja rahupoliitikale.

 

* 2. sajandi lõpuks sai monarhistlik [[piiskop]]iamet kiriku põhiametiks ja umbes aastast [[200]] pärineb vanim [[Uus Testament|Uue Testamendi]] [[kaanon]]. [[190]]–200 toimusid esimesed tõendatud [[kirikukogu]]d. Alates sellest perioodist saab rääkida ladinakeelse kristliku kirjanduse tekkest ja paavstikirikule alusepanekust. [[192]] kuulutas Rooma piiskop [[Victor I]] end kogu kiriku juhiks. Sellega algas kristluse tõus arvestatavaks poliitiliseks jõuks. [[3. sajand]]i lõpuks oli kristlus muutunud arvestatavaks teguriks rahva usalduse saavutamisel kriiside lahendamisel. Selleks hetkeks ei olnud Rooma riigis enam teisi sama rohkearvulisi ja kindlameelseid organiseeritud kogukondi.

 

Hilisantiigiaegsele dominaadile panid alguse Severused, et piirata Rooma linna ja Itaalia huve väljendava senati võimu. Kaugemate provintsideni ulatumiseks kujundati pärast aastat [[220]] välja õukonnatseremonaal, milles keiser ametlikult samastati või seostati mõne jumalusega (dominus).

 

Dominaat sai oma täieliku kuju [[Constantinus]]e ajal, kes võttis vastu kristluse. Kristlus tagas Roomale senise uskude, keisrite ja jumalate paljususe asemel ainsa ja järjepideva ainujumaluse. Just ainus, algul mitte jõuga pealesurutud, autoriteedina võetav ideaal oli mõistetav nii Rooma barbariseerunud armeele kui ka riigi kirjule elanikkonnale.

 

[[Germaanlased|Germaani hõimudest]] seostuvad hilisantiigiga [[gootid]] (etniliselt kirju kogum erinevaid rahvaid). 2. sajandi lõpus asusid nad elama [[Must meri|Musta mere]] rannikule. [[230]]. aasta paiku rajasid Lõuna-[[Venemaa]]l oma riigi. [[238]] tungisid goodid Rooma [[Möösia provints]]i. Rooma maksis neile [[tribuut]]i. [[332]] said [[läänegoodid|läänegootidest]] Rooma föderaadid. Umbes aastal [[341]] tõlkis goot [[Wulfila]] ([[311]]–[[383]]) [[Piibel|Piibli]] läänegooti keelde luues selleks oma tähestiku. Tema rajatud kirik (omakeelne kirikuteenistus, [[kleerus]] teenis hõimu huvisid, kuningas oli kirikujuht) leidis gooti hõimude hulgas kiire omaksvõtu. See kristluse vorm mõisteti [[I Konstantinoopoli kirikukogu|II oikumeenilisel kontsiilil]] hukka. Selle gooti "[[ariaanlus]]e", ehk täpsemalt "homoiuusliku" kristluse, võtsid 4.–6. sajandil vastu kõik idagermaani hõimud. Germaanlikke kirikuid omavahel ühendav side oli Wulfila piiblitõlge, tänu millele on gooti keel ainus tänaseni tuntud [[germaani keeled|idagermaani keel]].

 

Just gootid olid need, kes [[410]]. aastal esimestena rüüstasid Rooma linna (riigi pealinn oli siis [[Ravenna]]s.) Hilisantiigi lõpuajal oli Itaalias idagootide riik, mis säilitas veel kohaliku vana Rooma halduse, lasi jätkuda Rooma senati tööl, senisel hariduse andmisel ja teatrietendustel. [[Varakeskaeg|Varakeskaja]] algus on seotud ka idagootide riigi lõpuga ja [[katoliiklus|katoliku usu]] vastuvõtnud [[frangid|frankide]] esiletõusuga. Katoliiklus tagas frankidele kiriku ja kohalike toetuse. Antiiki kui [[paganlus]]se suhtunud ariaanlikest germaanlastest ümbritsetud katolikule kirikule andis see tagasi tulevikulootuse.

 

{{Link FA|de}}

{{Link FA|fr}}

{{Link FA|la}}

 

[[als:Spätantike]]