Immuunsüsteem: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
18. rida:
Rakulise immuunsuse puhul toimub organismi kõige esmane kaitse võõrorganismide vastu ebasoovitavate materjalide vastuvõtmiseks ja nende lagundamiseks spetsialiseerunud rakkude [[fagotsüüt]]ide abil. Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda.
Rakulist immuunsust kannavad ka [[T-lümfotsüüt|T-lümfotsüüdid]], mille pinnal on nakatatud rakke ära tundvad retseptorid.
Veel üheks rakulise immuunsuse kandjaks on NK-rakud[[loomulik tappurrakk|loomulikud tapurrakud]]. T-lümfotsüüdid ja NK-rakud[[loomulik tappurrakk|loomulikud tapurrakud]] täiendavad üksteist: need nakatatud rakud, mis jäävad märkamatuks T-rakkude poolt, äratavad [[NK-rakkloomulik tappurrakk|loomulike tapurrakkude]]ude tähelepanu, ja vastupidi.
 
[[Lümfokiin]]id on valgud, mida toodavad [[T-abistajarakk|T-abistajarakud]]. Need on võimelised iseseisvalt ära tundma haigusetekitajaid ja eritama lümfokiine, mis stimuleerivad jagunema B-rakke, T-rakke, NK-rakke[[loomulik tappurrakk|loomulikke tapurrakke]] ja [[makrofaag]]e.
 
Iga võõras valk (antigeen) kutsub organismi sattudes esile immuunvastuse – talle vastavate antikehade sünteesi. Kuna see protsess võtab veidi aega, peavad esmalt käivituma mittespetsiifilised kaitsesüsteemid – fagotsüüdid, komplemendi valgud ja NK-rakud.[[Interferoon]]id on valgud, mida rakud sünteesivad vastuseks viirusnakkusele ning need valgud takistavad viiruste levikut organismi teistele rakkudele. Sellele mittespetsiifilisele immuunvastusele järgneb spetsiifiline immuunvastus: patogeen aktiveerib otse või makrofaagide vahendusel [[lümfotsüüt|lümfotsüüdid]].