Redaktsioon: 30. november 2012, kell 01:09 redigeeri Ahsoous (arutelu \| kaastöö) 69 670 muudatust P clean up using AWB ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 30. november 2012, kell 01:21 redigeeri eemalda Ahsoous (arutelu \| kaastöö) 69 670 muudatust P clean up using AWB Uuem muudatus →
1. rida: {{Head artiklid}} [[Pilt:Absinthe-glass.jpg\|pisi\|275px\|Naturaalse rohelise värviga absint klaasis ning selle kõrval spetsiaalne absindilusikas.]] '''Absint''' ehk rahvapäraselt '''koirohuviin''' (hüüdnimi ''roheline haldjas'', [[prantsuse keel]]es ''la Fée Verte'') on [[aniis]]imaitseline, kergelt kibe, kahvaturohelist või valget värvi, kange (45% kuni umbes 72%) [[destilleerimine\|destilleeritud]] [[alkohoolne jook]] ja [[aperitiiv]]. Traditsionaalse absindi retsepti põhiosa moodustavad [[aniis]], [[koirohi]] ja [[apteegitill]]. Kuigi tihti arvatakse ekslikult, et absint on [[liköör]], sisaldab see palju alkoholi ja väga vähe [[suhkur\|suhkrut]] ega vasta seega likööri definitsioonile. Traditsiooniline viis absindi serveerimiseks on selle lahjendamine jääkülmas [[vesi\|vees]], suhtes umbes kolm kuni viis osa vett ühele osale absindile, mille käigus muutub segu valgeks ja läbipaistmatuks. Vastavalt maitsele lahustatakse vett läbi erilisele absindilusikale asetatud suhkrutüki. Serveerimise rituaalist on saanud peaaegu sama tähtis osa kui joomisest. 21. rida: Absindi maitse on erinev paljudest teistest "tavalisest" alkohoolsetest jookidest. Kuigi absindi nimetus tuleneb [[koirohi\|koirohu]] prantsuskeelsest nimest ''absinthe'', sisaldub selles koirohtu tegelikult võrreldes teiste taimedega üpris vähe. Peamised maitsekujundajad on joogis ikkagi [[aniis]] ja vähem ka [[apteegitill]] ning absint on aniisimaitseline jook. Aniisi ja [[lagrits]]a maitse on kergelt sarnased, seega võib leida kirjeldusi, mille järgi absint on lagritsamaitseline. 30. rida: [[Pilt:Koehler1887-PimpinellaAnisum.jpg\|pisi\|left\|135px\|Aniis]] [[Pilt:Foeniculum vulgare - Köhler–s Medizinal-Pflanzen-148.jpg\|pisi\|left\|135px\|Apteegitill]] Absindi valmistamine toimub kahes sammus. Kõigepealt [[leotis\|leotatakse]] [[taim]]i ning [[taimeekstrakt]]e, millest traditsioonilistes retseptides peamisteks kolmeks on [[koirohi]] (''Artemisia absinthium''), [[apteegitill]] (''Foeniculum vulgare'') ja [[aniis]], mitu päeva (olenevalt retseptist) kanges lähtealkoholis. Kvaliteetsetes jookides on lähtealkoholiks enamasti [[viinamari\|viinamarja]]dest saadud piiritus, odavamates aga [[peet\|peedi]]- või [[teravili\|teraviljapiiritus]]. Pärast leotamist [[destilleerimine\|destilleeritakse]] saadud vedelik. Kvaliteetsemaid absinte lastakse seejärel veel vananeda, olenevalt tootjast mõned kuud kuni aasta. Lõpuks lahjendatakse suure alkoholisisaldusega destillaati veega, vastavalt soovitud kangusele. 56. rida: Koirohi, mille põhjal absinti valmistatakse, on juba ammu olnud kasutuses ravimtaimena – seda on näiteks kirjeldanud nii [[Hippokrates]] kui [[Pythagoras]]. Kuid absinti, mis erineb lihtsast koirohuleotisest, hakati valmistama umbes [[18. sajand]]i lõpus. Legendi järgi mõtles absindi retsepti välja [[1792]]. aastal [[Prantsusmaa\|prantsuse]] arst nimega Dr. [[Pierre Ordinaire]]. Ta oli põgenenud [[~~Suur~~ Prantsuse revolutsioon\|revolutsiooni]] eest [[Šveits]]i, kus ta [[Val-de-Travers]] piirkonna väikelinnas [[Couvet]]'s elades seda destilleerima hakkas. Ordinaire kirjutas absinti välja ravimina paljude erinevate haiguste puhul. Aja jooksul selle populaarsus kasvas ning talle pandi hüüdnimi ''La Fée Verte'' 'roheline haldjas', mis jäigi alatiseks külge. Pärast Ordinaire'i surma liikus absindi retsept edasi kahele [[Henriod]]'-nimelisele õele, kes hakkasid seda suuremates kogustes tootma ja müüma. See traditsionaalne jutustus ei ole aga tõenäoliselt täpne. Absindisarnaste jookide tootmisest on teateid juba 1750. aastatest või veel varem, ning on ka tõenäoline, et õed Henriod'd tootsid absinti juba enne Ordinaire'i saabumist. Aga isegi kui Ordinaire'i retsept ei olnud tema välja mõeldud, oli ikkagi tema see inimene, kes absindi levikule ravimina palju kaasa aitas.

Absint: erinevus redaktsioonide vahel