Alfred de Vigny: erinevus redaktsioonide vahel

▲Alfred de Vigny sündis vanas, [[Suur Prantsuse revolutsioon|Suure Prantsuse revolutsioon]]i poolt ruineeritud [[aadel|aadliperekonnas]]. Kibestunud vanemad kasvatasid de Vignyd kuningatruuduse ja [[Napoleon]]i vihkamise vaimus. Restauratsiooni ajaks oli de Vigny jõudnud kõrgemasse ohvitseride kooli ja esialgu tundis ta kuningavõimu taastamise üle siirast heameelt. 18-aastaselt katkestas ta õpingud ning temast sai alamleitnant ainult aadlikest koosnevas kompaniis. Kuid peagi pettus ta teenistuses, sest tema ainukeseks "kangelasteoks" jäi [[Louis XVIII]] [[eskort]]imine Napoleoni tagasipöördumise ajal [[Elba]]lt.

▲Alfred de Vigny pühendas kogu oma kuninga teenimisest vaba aja lugemisele ja luuletamisele. Aastal [[1822]] ilmutas ta anonüümselt 10 luuletusest koosneva kogu "Luuletused". Aastal [[1824]] ilmus "Eloa", millele sai osaks suurepärane vastuvõtt. [[1825]]. aastast alates pühendas ta end ainult kirjutamisele: [[1826]]. aastal ilmus luulekogu "Antiiksed ja moodsad luuletused", ajalooline romaan "Cinq-Mars", mis jutustas markii de Cinq-Marsi julgest vandenõust [[kardinal Richelieu]] vastu, kes markiil selle eest pea maha raiuda lasi. De Vigny kirjutas ka [[näidend]]eid ja tõlkis [[Shakespeare]]'i [[aleksandriin]]idesse. [[Victor Hugo]] kõrval oli de Vigny [[romantism|romantilise]] koolkonna üks olulisimaid autoreid. Kodanlaste kuninga [[Louis-Philippe]]'i võimuletulek solvas teda sügavalt. Oma päevikus märkis ta, et see oli talle "poliitilisest ebausust vabanemise" aeg. Ta hakkas huvi tundma Lamennais' sotsiaalse [[kristlus]]e vastu ning võttis omaks isegi mõned [[vabariik]]likud ideed.

▲Sel perioodil loobus ta luuletamisest. Ta hakkas [[proosa]]vormis kirjutama neist, kes on oma [[ideaal]]ide nimel valmis valima vaesuse või [[surm]]a. [[1832]] ilmus „Stello” (sellest tegi ta ka lavavariandi „Chatterton”, [[1835]]), materialistlikule ühiskonnale jalgu jääva luuletaja lugu, kelle traagilises saatuses nägi autor vaimsete väärtuste allakäiku ühiskonnas.

▲Aastad [[1837]] ja [[1838]] olid de Vigny elu segaduste- ja õnnetusterohkeimad. Algas tema erakuelu, mille viljadeks olid suurepärased luuletused täis kannatust ja kirgastumist. Need inimteadvuse arengut kujutavad filosoofilised luuletused, mis peegeldavad [[Jumal]]ast hüljatud inimhinge visklemist [[poliitika]], [[tsivilisatsioon]]i ja tunnete kolmnurgas, ilmusid alles pärast luuletaja surma (kogu „Saatused”).