Pööravere mõis: erinevus redaktsioonide vahel

[[1624]]. aastal oli [[Pööravere]] piirkond oma halvasti haritud 13 [[adramaa]]ga veel [[Tori mõis]]a all ning hilisema Pööravere mõisa maadel elas [[Pörafere Clausz]], kes oli ametilt sepp. Hiljem sailäksid maad [[Pärnu krahvkond|Pärnu krahvkonna]] piirkonna maad omalevaldusse. Omaaegne Pärnu krahvinna [[Magdalena von Thurn]] laskis peale seda, kui Pärnu krahvkond 2. oktoobril [[1625]] tema mehele [[lään]]istati, siia mõisa rajada ja eelpool mainitud talupoja [[Lehtmetsa]] külla ümber asustada.

[[1661]] a. aaasta 8. aprillil anti mõis kantsler [[Magnus Gabriel de la Gardie]]'le, [[1681]] läks mõis aga redutseerimisele (resulutsioon selle kohta on 5. augustist 1682).

Veel [[1780]]. aastal oli mõis riigi omanduses ning sellel ajajärgul oli siinkehtis omapärane traditsioon.: Nimeltnimelt olid külvitöödel oma koormise päevikoormisepäevi tegevad talupojad olnud mõisa leival.

DotatsiooninaHiljem lähebläks Pööravere hiljemdotatsioonina [[Magdalena Christina de la Gardie]]'le. Lesestunud krahvinna de la Gardie (sündinud

krahvitar Stenbock) müüs oma poja krahv [[Jacob Magnus de la Gardie]] nõusolekul 8. märtsil [[1800]] Pööravere mõisa juurde kuulunud [[Perriwerri]] (Pärivere) veski ja samanimelise talu 3 0003000 hõbe- ja 2 0002000 [[bankorubla]] eest [[Are]] mõisaomanikule major [[Carl Gustav von Fischbach]]ile.

Pärast ülemõuemeistri lesestunud krahviproua Magdalena de la Gardie surma, kuulutati tema pärandi kohta väljapärandile konkurss, kus Pööravere hinnati hooneteta 40 000 hõberubla peale. 10. okt. [[1807]] toimunud enampakkumise käigusenampakkumisel müüdi mõis 26. veebruaril [[1808]] aasta alguses 48 000 hõberubla eest leitnant [[Adolph von Oettingen]]ile. Viimane pantis selle 15. märtsil [[1817]]. aastal vennastelevendadele, kapten EduardileEduard ja tema vennale, pärastisele salanõunikule ning rüütlile [[Theodor Johann von Middendorff]]ile, pärastisele [[salanõunik]]ule ning rüütlile, kümne aasta peale 45 500 hõberubla eest. Tehing kinnitati 19. juulil [[1818]]. Kuna Eduard loobus pandiõigusest venna kasuks, sai viimane 10. mail [[1820]] mõisa pärisomanikuks. Ametlikult aga 5. oktoobril 1820. Oma testamendiga 23. juulist [[1851]] ja selle lisaga 15. oktoobrist [[1853]] asutas Theodor Middendorff [[Pööravere]], [[Hellenurme]] ja [[Samhofi]] (koos [[Salloall]]ia) mõisatest majoraadi, mis peale tema surma läks pärandajatema ainukese poja, tõelise riiginõuniku[[riiginõunik]]u, akadeemiku[[akadeemik]]u, erukreisisaadiku ja rüütli ''dr. med.'' [[Alexander Theodor von Middendorff]]i (06. 08. 1815 – 16. 01. 1894) omandiksomandisse.

Alexander Middendorff võttis osa mitmest ekspeditsioonist ja valiti [[1845]]. aastal [[Venemaa Teaduste Akadeemia]] liikmeks. [[1857]]. aastal asus ta põllumehena elama [[Tartumaa]]le [[Hellenurme mõis]]a. Ta oli mitme teadusliku organisatsiooni president ja auliige. Pööraveres oli tal hobusekasvatus, kus kasvatati poolverd [[ardenni tõug]]u hobuseid. Ta oli [[eesti punane veis|eesti punase veise]] ja [[tori hobusetõug|tori hobusetõu]] aretaja. Peale

Pööraveres selleasus oli siin veelka [[viinavabrik]] ja [[tuuleveski]]. TemaRentnikud ajal vaheldusid mõisasvahetusid sageli rentnikud. Mõisa valitsejate vahetuse ajalning [[1873]]. aastal mainib uus valitseja oma mälestustes, et siisPööraveres ei olnud Pööraverestema ametisse tulles veel ühtegi talu päriseks ostetud. Mõisa alla kuulusid tol ajal järgmised külad: [[Mõisaküla]], [[Leho]], [[Soosalu]], [[Eametsa]] ja [[Tühjasmaa]] (Tüchasmois). Pööravere külade talupoegadel oli siis palju tuuleveskeid ning tema ei mõistnud, kuidas neil kõigil tööd jätkus. Mõned agaramad möldrid ostnudostsid vilja kokku, jahvatanud oma veskites selle ära ja viinud siis [[Sindi]] või [[Pärnu]] turule.

Pärast [[Alexander Theodori]] surma [[1894]]. aastal, sai Pööravere omanikuks tema poeg [[Ernst von Middendorff]] (10. 01. 1851. – 19. 04. 1916.), kelle elukohaks oli samuti [[Hellenurme]]. Pärast Eesti iseseisvumist mõis riigistati ja peamõisa maad tükeldati ning jagati [[1920]]. aastal 18. krundiks. Pööraveres oli peale uhke mõisahoone ka liigirikas park, kuhu Alexander Middendorff istutas [[Kaug-Idast]] toodud puid, nagu [[siberi nulg]], [[siberi seedermänd]], [[amuuri korgipuu]] jt. Tema saatjaks rännakutel [[Põhja-Siberisse]] ja [[Kaug-Itta]] oli siinne talupoeg M. Fuhrmann.

*Magdalena von Thurn 1625–?

[[1905]]. aasta [[15. detsember|15. detsembril]] asetleidnud sündmuste ajal süüdati mõis koos [[viinavabrik]]uga ning varemetes hoone jäi taastamata. Praeguseks on endisest härrastemajast säilinud vaid varemed. Varemetes on ka teised hooned, välja arvatud [[valitsejamaja]]. Viinavabriku müüridest võib järeldada, et see on olnud üks ümbruskonna suuremaid. Praeguseks on endisest uhkest mõisasüdamest järel vaid kaitse all olev liigirikas park. Mõisal oli ka abimõis [[Annenhof]] (Annamõis), mis on oma nime saanud omaaegse mõisapreili järgi. See rajati [[1825]]. aastal endise Riimiküla asemele. Pärast iseseisvumisaegset riigistamist tükeldati Annamõis viieks krundiks ja jagati nagu peamõis maasoovijatele välja.