Evolutsiooniõpetus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Evolutsiooniõpetus''' on [[teadus]]lik käsitlus [[elusloodus]]e [[evolutsioon]]ist.
Evolutsiooniline bioloogia kui teadus sai alguse 24. novembril [[1859]], kui ilmus [[Charles Darwin]]i teos "Liikide teke", kus ta oli kokku pannud esimese tõese ja sidusa teooria eluslooduse arenemisest selliseks, nagu see on nüüd.<ref name="Campbell">Neil A. Campbell, "Biology 3rd Edition", The Benjamin/Cummings Publishing Company,Inc., 1993</ref>
Üheks esimeseks evolutsiooniõpetuseks peetakse [[19.
Evolutsiooniõpetus on üldisem mõiste kui '''evolutsiooniteooria''' – ajaloolise protsessi kohta ei pruugigi mitmete bioloogide (näiteks [[Henni Kallak]]u) meelest üldine teooria võimalik ollagi. Teisalt võib evolutsiooniõpetust vaadata kui evolutsiooniteooriate kogumit. Vahel käsitletakse neid mõisteid ka [[sünonüüm]]idena.
9. rida:
==Evolutsiooniõpetus enne Darwinit==
[[Pilt:Lamarckian_evolution.svg|pisi|evolutsioon läbi Lamarcki silmade]]
[[Charles Darwin]]i väljapakutud teooriad bioloogilisest evolutsioonist olid omal ajal ühed revolutsioonilsematest, vastandudes tugevalt läänemaailma varasematele uskumustele ning olles samaväärsed [[Isaac Newton]]i füüsikaseadustega. Esmalt olid kõnealused teooriad vastuolus varasema [[Platon]]i absoluutse idee kontseptsiooniga, mille võib lahti mõtestada näitega, et [[hobune]] oma olemuselt on ideaalne, kuid erinevatel isenditel on puudusi, mis muudavadki nad erinevaks.
[[Aristoteles]] arendas Platoni kontseptsiooni edasi väites, et looduslikud muutused toimuvad mingil üleval põhjusel. 18. sajandil oli loodusteaduste põhiline funktsioon panna paika süsteem loomisest, mis teeks Jumala töö ja tarkuse hindamise arusaadavamaks. [[Carl von Linné]] oli see, kes oma teoses Võib öelda, et kõige olulisema evolutsioonilise hüpoteesi enne Darwinit püstitas Lamarck ei uskunud ka liikide tekkesse teistest liikidest. Lamarcki ideed olid tema eluajal üsna tähtsusetud, esiteks seetõttu, et kõik lugupeetavad zooloogid eitasid neid, teiseks ka seetõttu, et pärast [[Prantsuse revolutsioon|Suurt Prantsuse ==Darwini ideede algus==
Darwini õpetus evolutsioonist sai alguse, kui teadlane
Peatselt pärast Darwini naasmist ekspeditsioonilt tõi ornitoloog John Gould välja, et teadlase kogutud näited [[1838]]. aastal sattus ta lugema majandusteadlase [[Thomas Malthus]]e esseed, mis väitis, et inimpopulatsiooni liigkiire kasv viib välja näljahädani. See oligi inspiratsioon, mis viis Darwini loodusliku valiku teooria väljatöötamiseni. Teooria seisnes selles, et liigisiseselt jäävad ellu tugevamad indiviidid, kelle kohastumused on konkreetses keskkonnas sobivamad, nende järglased viivad aja jooksul liigi muutumiseni. Edasi veetis Darwin 20 aastat, kogudes veel tõendeid ja üritades veenda teisi teadlasi oma veendumustes. [[1844]] kirjutas ta avaliku essee ja [[1856]] alustas raamatu kirjutamist, mille plaanis nimetada 1858. aastal sattus tema kätte Alfred Russel Wallace'i (1823-1913) kirjatöö. Tegemist oli noore loodusteadlasega, kes oli iseseisvalt jõudnud samadele järeldustele, milles seisnes Darwini loodusliku valiku teooria. 1859. aastal ilmus Darwini kuulsaim töö ==Darwini evolutsiooniteooria==
[[Pilt:Charles_Darwin_aged_51.jpg|pisi|Charles R. Darwin]]
Teoses
#Evolutsioon ise on lihtne seisukoht, et organismide ja nende sugupuude omadused muutuvad ajas. See algne idee ei olnud Darwini enda oma, kuid tema kogus ja süstematiseeris küllalt tõendeid, et ülejäänud bioloogid teooriat tunnistaksid.
24. rida ⟶ 36. rida:
#Loodusliku valiku teooria, milleni jõudis ka Wallace, seisnes selles, et muutused erinevates organismides on seotud nende erineva suutlikkusega ellu jääda ja paljuneda – tulemuseks on [[adaptsioon]]id ehk omadused, mis tekivad, et organism sobiks paremini keskkonda ja suudaks seal edukam olla.<ref name="Douglas J. Futuyama">Douglas J. Futuyama, "Evolution", Sinauer Associates, Inc., 2005</ref>
Darwin pakkus välja, et sama eelkäija järeltulijad evolutsioneeruvad lahku just erinevate harjumuste ja elukeskkondade tõttu. Kuidas need päritavad erinevused aga tekivad? See oligi suurim tühimik Darwini teostes, mida teadlane eluajal täita ei suutnudki. Probleem seisnes selles, et tolleaegsete teadmiste kohaselt oleksid erinevused populatsioonis pidanud vähenema, mitte suurenema, oli teada, et järeltulija on tavaliselt vahepealne vorm vanemorganismidest. Darwinini ei jõudnud kunagi teadmine, et tema kaasaegne
==Evolutsiooniõpetus pärast Darwinit==
Kuigi Darwini teooriad olid vastuolulised, siis 1870. aastateks oli enamik teadlasi ühise eellase teooria omaks võtnud. Sellest tulenevalt peetaksegi 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust [[paleontoloogia]] ja võrdleva [[morfoloogia]] ning võrdleva [[embrüoloogia]] hiilgeajaks, mille jooksul koguti informatsiooni evolutsioonist üldiselt, uuriti [[fossiil]]e ning vaadeldi seoseid erinevate liikide vahel. See konsensus ei laienenud aga Darwini loodusliku valiku ideele, niisiis kuuskümmend aastat pärast
*Neo-lamarksism põhineb samal teoorial teatud modifikatsioonidest, mis on omandatud organismi eluea jooksul. Kuulsaks on saanud August Weismanni katse, kus ta lõikas järjest põlvkondade kaupa
*Ortogenistid väitsid, et liigid muutuvad oma arengus hüppeliselt mingisuguse eesmärgi poole, olgu selleks kas või väljasuremine. Keegi selle ideoloogia pooldajatest aga ei suutnud välja pakkuda sobivat mehhanismi, mida mööda protsess käima peaks.
*Mutatsionistid väitsid, et [[mutatsioon]]i käigus võivad tekkida absoluutselt uued [[fenotüüp|fenotüübid]], sellised mutantvormid viivad uute liikide tekkimiseni ja seetõttu ei ole tarvis looduslikku valikut, et mõista liikide teket. Mutatsionistide ideid edendas ka Hugo de Vries, üks teadlastest, kes taasavastas Mendeli märkmed, ja Thomas Hunt Morgan. Viimane mutatsionist oli Richard Goldschmidt, kes keeldus uskumast, et evolutsiooniline muutumine liigi sees on ideoloogiliselt samasugune kui liikide tekkimine teisest liigist.<ref name="Douglas J. Futuyama">Douglas J. Futuyama, "Evolution", Sinauer Associates, Inc., 2005</ref>
==Moodne süntees==
Antidarwinistlikud ideoloogiad said lõplikult tagasi lükatud 1930ndatel ja 1940ndatel, kui geneetikud, süstemaatikud ja paleontoloogid tõestasid Darwini teooria tõepärasust, kasutades fakte
Esmalt uuris geneetilist muutlikkust ja muutusi looduslikes populatsioonides vene teadlane Sergei Tšetverikov ning tema tööd jätkas Theodosius Dobžanski. Teoses ==Evolutsiooniline bioloogia pärast moodsa sünteesi teooriat==
Alates 1950ndatest on uued avastused geneetikas ja molekulaarbioloogias võimaldanud evolutsiooni sügavamalt uurida ning uued meetodid on viinud pidevalt uute avastusteni. [[Molekulaarbioloogia]] annab võimaluse ja erinevaid viise uurimaks erinevaid tahkusid evolutsioonilises bioloogias, nagu näiteks mutatsioonid, geneetilised erinevused, liikide erinevused, nende areng ja kogu eluslooduse fülogeneetiline ajalugu.
Alates 1960ndate keskpaigast on evolutsiooniteooriast saanud osa [[ökoloogia]]st, reproduktiivsest bioloogiast ning evolutsioonist sõltuvalt üritatakse seletada ka näiteks inimeste sotsiaalset käitumist ja eluea pikkust. Makroevolutsiooni uurimine on muutunud täpsemaks, seoses uute meetoditega fülogeneetiliste seoste mõistmisel. [[Motoo Kimura]] töötas välja [[molekulaarse evolutsiooni teooria]], mis väidab, et suurem osa evolutsioonist toimub mitte läbi loodusliku valiku vaid geenitriivi.<ref name="Douglas J. Futuyama">Douglas J. Futuyama, "Evolution", Sinauer Associates, Inc., 2005</ref> ==Evolutsiooniteooria põhiprintsiibid==
Lisaks Darwini hüpoteesidele (organismid on arenenud ühisest eellasest; loodusliku valiku teooria) tõendavad evolutsiooni teooria õigsust ka sajad ja tuhanded paleontoloogia vaatlused, võrdlev [[anatoomia]], [[embrüoloogia]], [[geneetika]], [[biokeemia]] ja [[molekulaarbioloogia]] ning evolutsiooni toimumisele aitavad kaasa ka näiteks rekombinatsioon, [[geenitriiv]], [[geenivool]], isolatsioon ning geograafilised tingimused. Teadlased on nõustunud teatud evolutsiooniprintsiipide paikapidavuses ja juhinduvad neist edasisel teadustööl.<ref name="Douglas J. Futuyama">Douglas J. Futuyama, "Evolution", Sinauer Associates, Inc., 2005</ref>
#
#Keskkonna tekitatud fenotüüpilised eripärad ei kandu edasi järglastele.
#Pärilikud muutused on [[genotüüp]]ilised, pärilik tunnus jääb järgmises generatsioonis samaks või muutub vastavalt pärinevusseadustele.
|