Proterosoikum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
NjardarBot (arutelu | kaastöö) P r2.7.3) (Robot: lisatud nn:Proterozoikum |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{Proterosoikum}}
'''Proterosoikum''' ehk '''agueoon''' on noorim [[eelkambrium]]i alajaotus ning [[Maa]] [[Geokronoloogiline skaala|geokronoloogilise skaala]] pikim eoon. See on defineeritud kui periood 2500 miljonit aastat tagasi kuni 542 ± 1 miljonit aastat tagasi, selle eelneb [[arhaikum]] ja järgneb [[fanerosoikum]]. Proterosoikum jaguneb [[paleoproterosoikum]]iks, [[mesoproterosoikum]]iks ja [[neoproterosoikum]]iks. <ref>Rahvusvaheline Stratigraafia Komisjon. Eesti Stratigraafia Komisjon.[http://stratigraafia.info/materjalid/geoloogiline_ajaskaala.svg "Geoloogiline ajaskaala 2010."] Vaadatud 2012-10-06. </ref>
Proterosoikum kujutab endast ajaperioodi, mil toimus Maa keskkonna [[hapnik]]uga rikastumine, leidis aset mitu globaalse ulatusega [[jääaeg]]a ning hakkasid levima esimesed [[eukarüoot|eukarüoodid]] ja keerulised [[Hulkrakne organism|mitmerakulised eluvormid]]. Proterosoikumi lõpuks loetakse [[kambrium|kambriumi plahvatust]], mille tagajärjel hakkas maakeral laialdaselt levima keeruline, [[skelett]]e omav elustik.
==Proterosoikumi kivimid==
[[Pilt:Black-band ironstone (aka).jpg|pisi|2,1 miljardit aastat vana [[raudkvartsiit]], proterosoikumis episoodiliselt levinud settekivim.]]
Proterosoikum on kivimiliselt palju paremini esindatud kui arhaikum. Lisaks [[tardkivim]]itele ning süvamerelistele setetele esineb ka palju madalate [[sisemeri|sisemerede]] [[sete|setteid]]. Võrreldes arhaikumiga on kivimid väiksema [[moondekivim|moondeastmega]] või lausa moondumata. <ref>{{cite book| last=Stanley| first=Steven M.| title=Earth System History| location=New York| publisher=W.H. Freeman and Company| year=1999| isbn=0-7167-2882-6 | pages= 315}}</ref> Proterosoikumis muutusid esmakordselt laialtlevinuks [[karbonaat]]sed setted (põhiliselt [[dolomiit]]). [[Vulkaan|Vulkanogeensete]] setete osakaal langes võrreldes arhaikumiga, samas [[kvarts]]i osakaal setetes tõusis. Ilmusid ka esimesed [[süsinik]]ulised setted, ''ca.'' 2,0 [[Giga-aasta|Ga]] tagasi moodustunud [[šungiit]].<ref name="cocks">Cocks, L. R. M. Precambrian:Overview. In: Encyclopedia of Geology. Editors-in-Chief: Richard C. Selley, L. Robin M. Cocks, and Ian R. Plimer. Oxford, 2005, Pages 350–354. [http://dx.doi.org/10.1016/B0-12-369396-9/00963-1]</ref> [[Raudkvartsiit|Raudkvartsiidid]], mis olid väga levinud hilisemas arhaikumis, esinevad ulatuslikult paleoproterosoikumis ning neoproterosoikumis, kuid vaid teatud ajaperioodidel. <ref name="Pufahl">Pufahl, P.K., Hiatt, E. E. Oxygenation of the Earth's atmosphere–ocean system: A review of physical and chemical sedimentologic responses. Marine and Petroleum Geology, Volume 32, Issue 1, April 2012, Pages 1–20 [http://dx.doi.org/10.1016/j.marpetgeo.2011.12.002]</ref>
Eesti [[aluskord|aluskorra]] kivimid pärinevad paleoproterosoikumist ja mesoproterosoikumi varaseimast osast. Nende kivimite vanima osa moodustab [[Svekofenni kompleks]], mis moodustus umbes 1,9 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi Svekofenni [[orogeen]]is, mis oli tõenäoliselt üks osa [[hiidmanner|superkontinendi]] Nuna ehk Kolumbia tekkeprotsessist. Need kivimid on endiste [[saarkaar]]te tard- ja [[settekivim]]id, mis on tugeva moonde käigus muutunud [[gneiss]]ideks. Noorem kompleks on moodustunud ''ca.'' 1.65–1.54 miljardit aastat tagasi ja koosneb [[rabakivi]]graniidi [[plutoon]]idest, mis kajastavad tõenäoliselt sel perioodil arenema hakanud [[riftivöönd|mandririftistumise]] protsesse, mis küll lõpuni ei kulgenud.<ref name="Raukas">Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3.</ref>
Eesti vanim settekivimite kompleks, mis koosneb põhiliselt erineva terasurusega [[Terrigeensed setted|terrigeensetest setetest]], pärineb neoproterosoikumi lõpust, [[Ediacara]] ajastust. <ref name="Raukas" />
==Atmosfääri, hüdrosfääri ja biosfääri areng==
Proterosoikumis valitsenud olusid maakera pinna keskkonnas võib vaadelda kui üleminekut arhaikumi tugevalt [[redutseerimine|redutseerivast]] ja hapnikust vaesustunud keskkonnast fanerosoikumi hapnikulise keskkonnani. Molekulaarne hapnik on mänginud eriliselt tähtsat rolli maakera arengus, kuna selle tugeva [[oksüdeerija]] ilmumine [[atmosfäär]]i ja [[ookean]]idesse on kardinaalselt ja pöördumatult muutnud Maa pinna keemilisi omadusi. O<sub>2</sub> on tugevaima looduses laialt levinud [[oksüdeerija|elektronaktseptor]]ina võimaldanud keerulise hulkrakse elu tekke ja leviku. Samas peetakse [[tsüanobakter]]ite [[fotosüntees]]i ainsaks tõsiseltvõetavaks mehhanismiks, mis suudab atmosfääris kõrget O<sub>2</sub> taset tekitada ja ülal hoida. <ref name="Och">Och, L. M., Shields-Zhou, G. A. The Neoproterozoic oxygenation event: Environmental perturbations and biogeochemical cycling. Earth-Science Reviews, Volume 110, Issues 1–4, January 2012, Pages 26-57, ISSN 0012-8252[http://dx.doi.org/10.1016/j.earscirev.2011.09.004]</ref> Seega on Maa atmosfäär, [[hüdrosfäär]] ja [[biosfäär]] omavahel lahutamatult seotud, mistõttu tuleks neid ka koos käsitleda.
===Suur Hapnikusündmus===
[[Pilt:Oxygenation-atm-2.svg|pisi|right|420px|Üks võimalik intepretatsioon hapnikusisalduse tõusust Maa ajaloo vältel. Ajatelg näitab väärtusi miljardites aastates tagasi, hapniku kontsentratsioon on märgitud [[atmosfäär (ühik)|atmosfäärides.]]
<br />Staadium 1: Hadaikum ja arhaikum, mil O<sub>2</sub> peaaegu puudus atmosfääris,
<br />Staadium 2: Suur Hapnikusündmus ja sellele järgnenud etapp, mil O<sub>2</sub> sisaldus hakkas esmakordselt tõusma.
<br />Staadium 3: "Igav miljard", mil O<sub>2</sub> sisaldus püsis stabiilselt madal.
<br />Staadium 4 & 5: Neoproterosoilisest hapnikusündmusest kuni tänapäevani, mil O<sub>2</sub> sisaldus tõuseb tänapävaste tasemeteni ja jääb püsima.]]
Paleoproterosoikumi alul Maal valitsenud tingimused olid võrreldavad arhaikumiga. [[Püriit|Püriidi]] ja [[Uraniniit|uraniniidi]] [[veeris]]te (mis on hapnikulises keskkonnas ebastabiilsed) esinemine arhaikumi setetes ning [[geokeemia|geokeemilised]], eriti [[väävel|väävli]] isotoopidel põhinevad andmed annavad alust väita, et atmosfääri O<sub>2</sub> sisaldus oli vähem kui 10<sup>-5</sup> tänapäevast taset. Selle asemel leidus atmosfääris suurel hulgal tugevaid [[kasvuhoonegaas]]e - [[süsihappegaas]]i ja [[metaan]]i. <ref name="Pufahl" /> Ookeanides valitsesid redutseerivad ja hapnikuvabad tingimused, kuigi on vihjeid ka hapnikuoaasidele madalamates meredes.<ref name="Holland">Holland, H.D., 2006. The oxygenation of the atmosphere and oceans. Philosophical Transactions of the Royal Society B 361, 903-915 [http://dx.doi.org/10.1098/rstb.2006.1838]</ref> Tänaseks on jõutud arusaamale, et fotosünteesivad ja seega vaba hapnikku tootvad tsüanobakterid olid tekkinud kõige hiljemalt juba [[neoarhaikum]]is, ligikaudu 2,7 miljardit aastat tagasi. Elu maakeral oli põhiliselt, kui mitte täielikult [[prokarüoot]]ne ja [[anaeroob]]ne.<ref name="Och" />
Umbes 2,4 kuni 2,3 miljardit aastat tagasi toimus oluline muutus Maa [[eksosfäär]]is, mida on nimetatud ka [[Suur Hapnikusündmus|Suureks Hapnikusündmuseks]]. Geokeemilistele andmetele tuginedes on intepreteeritud, et 100 miljoni aasta jooksul tõusis hapnikusisaldus atmosfääris kuni protsendini tänapäevasest tasemest, kuigi pole kindlust selle kohta, kui ühtlaselt see tõus toimus.<ref name="Pufahl" /> Igatahes tõi see kaasa drastilised muutused [[erosioon]]i- ja settimisprotsessides, näiteks ilmusid hapnikusündmuse ajal esimesed säilinud [[evaporiit]]sed ja [[fosforiit]]sed setted, samuti ka punastest rauaoksiididest rikastunud [[Kontinentaalne sete|kontinentaalsed setted]], nn. ''red beds''.<ref name="Holland" /><ref name="Pufahl" />. Hapnikusündmuse põhjuste üle vaieldakse, kuid need võisid seisneda näiteks tsüanobakterite mitmekesistumises, biogeenset O<sub>2</sub> tarbivate keemiliste reaktsioonide ammendumises, [[vahevöö]]st eralduvate gaaside redoksoleku muutuses või kontinentide suures kasvukiiruses arhaikumi ja proterosoikumi piiril.<ref name="Pufahl" /> Ookeanide madalama kihi hapnikusisaldus oli tõenäoliselt tasakaalus atmosfääriga, kuid süvaookean jäi tõenäoliselt [[anoksiline|anoksiliseks]].<ref name="Holland" /> Seda sündmust on peetud oluliseks elu arengus ka selle tõttu, et enamik primitiivsetest prokarüootidest olid tõenäoliselt anaeroobsed, mistõttu hapnik võis mõjuda suurele osale neist hukutavalt. Ellujääjad olid tõenäoliselt sunnitud kiirelt [[evolutsioon|evolutsioneeruma]], et uute tingimustega [[kohastumine|kohastuda]], mis võis omakorda olla oluline eukarüootide tekkele.<ref name="Fedonkin" />
[[Pilt:AntarcticaDomeCSnow.jpg|pisi|vasakul|[[Huroni jäätumine|Huroni]] ja [[Krüogeen]]i jäätumiste ajal võis terve maakera olla kaetud liustikega. Seda tuntakse [["Lumepall Maa"]] stsenaariumina.]]
Laias laastus Suure Hapnikusündmusega samaaegselt leidis aset ka paleoproterosoiline ehk [[Huroni jäätumine|Huroni jäätumine]], mille jälgi, näiteks [[liustikusete|liustikusetteid]], on leitud mitmelt kontinendilt. Mõned neist setetest pärinevad [[kraaton]]itelt, mis asusid jäätumiste ajal arvatavasti madalatel laiuskraadidel. See viitab tervet maakera katvatele liustikele, ehk nn. „[[Lumepall Maa]]“ stsenaariumile. <ref name="Kasting">Kasting, J.F., Ono, S., 2006. Palaeoclimates: the first two billion years. Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences 361 (1470), 917–929. [http://dx.doi.org/10.1098/rstb.2006.1839]</ref> Jäätumise põhjus ei ole veel selge, kuid kuna Huroni jäätumine korreleerub üsna hästi Suure Hapnikusündmusega, on loogiline oletada, et neil kahel olulisel keskkonnamuutusel oli põhjuseline seos. Üks hüpotees väidab, et vasttekkinud vaba hapnik oksüdeeris enamiku atmosfääri metaanist. Kuna metaan on tugev kasvuhoonegaas, võis selle vähenemine põhjustada suure languse maapinna keskmises temperatuuris. <ref name="Kasting" /> Samuti võib põhjus olla [[tektoonika|paleotektooniline]], seoses hiidkontinendi Kenorlandi lagunemise ja ümberpaigutamisega, mis suurendas globaalsel skaalal [[porsumine|porsumise]] intensiivsust ja seega vähendas CO<sub>2</sub>, teise võimsa kasvuhoonegaasi sisaldust atmosfääris. <ref name="Strand">Strand, K. Global and continental-scale glaciations on the Precambrian earth. Marine and Petroleum Geology, Volume 33, Issue 1, May 2012, Pages 69-79, ISSN 0264-8172. [http://dx.doi.org/10.1016/j.marpetgeo.2012.01.011]</ref>
==="Igav Miljard"===
Perioodist ''ca.'' 2,3 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi ei ole leitud usaldusväärseid andmeid atmosfääri O<sub>2</sub> sisaldusest.<ref name="Pufahl" /> Ajaperioodi 1,8 kuni 0,85 miljardit aastat tagasi on nimetatud „Igavaks Miljardiks“, kuna selle aja vältel olid valitsevad keemilised tingimused peaaegu muutumatud ning bioloogilise evolutsiooni suhtes pärssivad. Atmosfääri hapnikutase oli tõenäoliselt 1% ja 10% vahel tänapäevasest hapnikusisaldusest.<ref name="Pufahl" /><ref name="Och" /> Ookeani madalamad kihid näivad olnud hapnikulised, kuid kontinentidel toimuva intensiivse porsumise tulemusena võis ookeani pääseda suur kogus [[sulfaat]]i, mille bakteriaalsel redutseerimisel muutus süvaookean [[sulfiid|sulfiidseks]] ja anoksiliseks.<ref name="Pufahl" /> Teine hüpotees väidab, et ookeani kihid hakkasid sel perioodil segunema ning ka süvaookeanis hakkas hapnikusisaldus tõusma.<ref name="Holland" /> Ligikaudu 1,9 miljardit aastat tagasi ilmusid aga esimesed primitiivsed eukarüoodid, kuigi nende teke ja areng on üsnagi vaidlusalune teema.<ref name="Och" /> Eukarüootide tekkeviis ei ole veel selgunud, kuid see võis toimuda prokarüootide [[endosümbioos]]ide tulemustena. Võimalik, et see tugev koostöö oli vajalik, et kohastuda tõusva hapnikusisaldusega.<ref name="Fedonkin" /> Järgneva miljardi aasta jooksul kulges nende evolutsioon arvatavasti väga aeglaselt.<ref name="Och" />
===Neoproterosoiline hapnikusündmus===
[[Pilt:Rodinia.png|pisi|380px|Kunstniku kontseptsioon maakerast [[Neoproterosoikum]]is]]
Suur hulk asitõendeid viitab teisele, [[neoproterosoiline hapnikusündmus|neoproterosoilisele hapnikusündmusele]] umbes 850 kuni 540 miljonit aastat tagasi. Selle tulemusel tõusis atmosfääris O<sub>2</sub> kontsentratsioon tänapäevase suurusjärguni, kuid selle tõusu täpne iseloom pole veel selgunud.<ref name="Och" /> [[Krüogeen]]i ajastul, mis vastab selle perioodi algusele, leidis aset vähemalt kolm suuremat jäätumist, kusjuures kahe viimase puhul näitavad [[paleomagnetism|paleomagnetilised]] andmed, et liustikke leidus ka väga madalatel laiuskraadidel. See viitab jällegi Lumepall Maa stsenaariumile, kuigi paljud uurijad pooldavad ideed, et ekvatoriaalsed alad jäid siiski pigem jäävabaks (''Slushball Earth'').<ref name="Pufahl" /> Läbilõikes järgnevad krüogeeni jääaegadele tihti karbonaatsed setted, mis viitavad jäätumisele järgnevale kõrgetemperatuurilisele perioodile. Jääajad võisid olla põhjustatud O<sub>2</sub> taseme tõusust johtuvast CO<sub>2</sub> taseme langemisest ning samuti Rodinia hiidmandri lagunemisest ja Gondwana tekkest lõunapooluse lähedal. Krüogeeni sündmuste tagajärjel muutus Maa keskkond atmosfääri koostise ja [[kliima|klimaatiliste]] tingimuste poolest sarnaseks fanerosoikumile.<ref name="Och" /> Süvaookeani hapnikusisaldus tõusis tõenäoliselt tänapäevasega sarnanevale tasemele.<ref name="Holland" />
Krüogeeni ja selle järgneva Ediacara suhteliselt külmad tingimused võisid anda eelise keerulistele mitmerakulistele eukarüootidele, tänapäevaste loomade eellastele. Mitmerakulised organismid hakkasid proterosoikumi lõpus kiiresti levima ja arenema, kulmineerudes ülemaailmse levikuga Ediacara faunana ja hiljem, proterosoikumi lõppedes, kambriumi plahvatusega. Ühe hüpoteesi väitel asustasid need primitiivseimad loomariigi esindajad varasemalt vaid külmemaid piirkondi, kuna soojematel aladel pakkusid kõrgele temperatuurile kohastunud prokarüoodid liiga palju konkurentsi. Kliima külmenemine andis eelise aga mitmerakulistele ning need said lõpuks ülemaailmselt levida. <ref name="Fedonkin">{{cite book | last = Fedonkin | first = M. A. | title = The rise of animals : evolution and diversification of the kingdom animalia | publisher = Johns Hopkins University Press | location = Baltimore, Md | year = 2007 | isbn = 9780801886799 }}</ref>.
==Fossiilid==
===Mikroskoopilised fossiilid===
Umbes 1,7 kuni 1,0 miljardit aastat vanades setetes leidub rohkelt eukarüootseid [[mikrofossiil]]e, kuid nende [[mitmekesisus]] ja evolutsioneerumiskiirus on madal. ''Ca.'' 1,7 miljardit aastat tagasi ilmusid [[akritarhid]], problemaatiline eukarüoodirühm, mille sugulust tänapäevase elustikuga on keeruline määrata. Mõnesid 1,4 miljardit aastat vanu keerulise [[Morfoloogia (Täpsustus)|pinnamorfoloogia]]ga akritarhe on peetud ka [[seen]]te eellasteks. 1,2 miljardit aastat vanades setetes hakkab leiduma hulgaliselt [[Punavetikad|punavetikate]] fossiile, 1 miljard tagasi [[Pruunvetikas|pruunvetikaid]] ja 750 miljonit aastat tagasi [[kodaamööb]]e.<ref name="Fedonkin" />
Ediacara-aegsest Doushantuo kihistust Lõuna-Hiinas on avastatud mitmerakulised keerulise morfoloogiaga mikrofossiilid, mis olid tõenäoliselt mitmerakuliste eukarüootide embrüod, kuigi see intepretatsioon on kahtluse all. (Erwin 2011)
===Megaskoopilised fossiilid===
[[Pilt:Grypania spiralis.JPG|pisi|''Grypania'' on varaseim palja silmaga nähtav eukarüoodifossiil.]]
''Grypania'' on vanim leitud [[megaskoopiline]] (palja silmaga nähtav) eukarüoot. Neid kivistisi, mis ühe kirjelduse järgi meenutavad surnud ja kompresseeritud vorste või rosinaid, on leitud [[Michigan]]ist, ligikaudu 1,85 miljardit aastat vanadest rauarikastest setetest. Need kujutavad endast tõenäoliselt eukarüootseid vetikaid, kuigi on väidetud ka, et tegemist võib olla tsüanobakterite kolooniatega.<ref name="Fedonkin" />
Üks oma ajastu kohta ebatavaliselt keerukas megaskoopiline fossiilirühm on 1,5 miljardit aastat vana ''Horodyskia'', mis levib geograafiliselt väga laialt, kuid vaid kitsas ajavahemikus. Need fossiilid meenutavad pärlikeed ja viitavad küllalt keerukale [[anatoomia]]le ja korrastatusastmele. Nagu enamik varaseid mitmerakulisi, on see vorm säilinud vaid külmemates keskkondades tekkinud terrigeensetes setetes.<ref name="Fedonkin" />
800 kuni 900 miljonit aastat tagasi hakkab leiduma juba keerulisemaid megaskoopilisi eukarüoote, millest enamik sarnanevad vetikatele, kuid leidub ka mitmeid väidetavaid loomariigi esindajaid. [[Hiina]]st on avastatud mõned segmenteeritud, algeliste [[rõnguss]]ide sarnased fossiilid nagu näiteks umbes miljard aastat vana ''Parmia'' või 800 kuni 850 miljonit aastat vana ''Sinosabellidites''. 740 miljonit aastat tagasi elutsenud ''Protoarenicola'' ja ''Pararenicola'' on kitsad, 15 kuni 20 mm pikad peenelt segmenteeritud [[filament|filamendid]], mis on juba veidi rohkem eristunud morfoloogiaga.<ref name="Fedonkin" />
====Ediacara fossiilid====
[[File:Cloudina bud n boring 01.png|thumb|Cloudina|left|''Cloudina'', esimene skeletiga organism, elutses Ediacara ajastul. Nool osutab kiskja poolt puuritud augule.]]
[[Ediacara]] fauna oli esimene loomarühm, mis levis ülemaailmselt, kuid siiski põhiliselt külmaveelistel aladel. Soojemates piirkondades elutsesid samal ajal esimesed [[kaltsiit]]se välisskeletiga loomad, näiteks laialtlevinud ''Cloudina''.<ref name="Fedonkin" /> Selle varajase looma kausikujulistes skelettides on leitud ka hulgaliselt sinna puuritud auke, mis viitab sellele liigile spetsialiseerunud [[kiskja]]te olemasolule.<ref name="Erwin">{{cite journal |author=Erwin, D. H., Laflamme M., Tweedt, S. M., Sperling, E. A., Pisani, D., Peterson, K. J. |title=The Cambrian Conundrum: Early Divergence and Later Ecological Success in the Early History of Animals |journal=Science |volume=334 |issue=1 |pages=1091-1097 |year=2011 |month=Nov ember|doi=10.1126/science.1206375 }}</ref> Ediacara ajastul tekkisid ka esimesed [[Ihnofossiilid|ihno- ehk jäljefossiilid]], konkreetsemalt mereloomade poolt merepõhjale jäetud vaod.<ref name="Fedonkin" />
[[Pilt:DickinsoniaCostata.jpg|pisi|''Dickinsonia'' on üks ikoonilisemaid Ediacara organisme.]]
Ediacara makrofauna koosneb põhiliselt skeletita, väga mitmekesise morfoloogiaga organismidest, kellest enamikku peetakse väljasurnud [[klaad]]ide esindajateks. Mõned, näiteks ''Kimberellomorpha'' ja ''Dickinsoniomorpha'' loetakse mõnikord ka tänapäevaste loomade eellasteks. Ediacara makrofauna arengus eristatakse kolme etappi:<ref name="Erwin" />
** Avaloni kooslused, ''ca.'' 579 kuni 560 miljonit aastat vanad. Sel perioodil domineerisid ''Rangeomorpha'' alla liigitatud modulaarsed, [[fraktaal]]selt üles ehitatud organismid. Leitud on ka mõned [[käsnad]].<ref name="Erwin" />
** Valge mere kooslused, ''ca.'' 560 kuni 550 miljonit aastat vanad. Need kooslused oli kuni 3 korda mitmekesisemad eelnevatest. Organismid olid käitumuslikult palju keerukamateks muutunud, mida näitavad näiteks esimesed jäljefossiilid.<ref name="Erwin" />
** Nama kooslused, ''ca.'' 550 kuni 541 miljonit aastat vanad. Nendes kooslustes domineerisid põhiliselt ''Erniettomorpha'' alla liigitatud organismid. Ilmusid ka esimesed märgid kisklusest, nimelt ''Cloudina'' skelettide sisse uuristatud augud.<ref name="Erwin" />
Ediacara elustik suri nähtavasti kambriumi alguses välja, kuna kambriumi kivimitest ei ole neid organisme enam leitud. Tõenäoliselt oli põhjuseks konkurents kambriumi elustikuga.<ref name="Erwin" />
==Paleotektoonika ja -geograafia==
[[Laamtektoonika]] olemus proterosoikumis on vaidlusalune teema. [[Ofioliit|Ofioliidid]], teatud [[moondefaatsies]]ed ning mõned teised [[subduktsioonivöönd]]itele iseloomulikud struktuurid ilmusid alles neoproterosoikumis. See annab alust oletusele, et tänapäevast tüüpi laamtektoonikat, mida iseloomustavad ulatuslikud subduktsioonivööndid, ei pruukinudki varasemas proterosoikumis eksisteerida. See hüpotees pole siiski väga laialt aktsepteeritud, kuna on leitud küllaltki palju nii [[petroloogia|petroloogilisi]] kui geokeemilisi tõendeid juba arhailise laamtektoonika olemasolu kohta.<ref name="Och" />
Eelkambriumi [[paleogeograafia]]t on väga raske rekonstrueerida, kuna selleks vajalike paleomagnetiliste andmete ebatäpsus suureneb ajas väga järsult. Seetõttu suudetakse kraatonite asukohti proterosoikumis määrata vaid üsna suure veaga.<ref name="Och" /> [[Hiidmanner|Superkontinentide]] olemasolu parimateks tõenditeks on tihti vaid maksimumid geokeemilistes andmeridades. <ref name="Reddy">Reddy, S.M., Evans, D.A.D., 2009. Palaeoproterozoic supercontinents and global evolution: correlations from core to atmosphere. Geological Society, London, Special Publications 323 (1), 1–26. [http://dx.doi.org/10.1144/SP323.1]</ref>. Kuna ka orogeenidele on raske määrata ajalisi ja ruumilisi piire, hõlmavad proterosoikumi orogeenid tihti äärmiselt pikki perioode. <ref name="cocks" />
Maakera laamtektoonilist ajalugu, vähemalt alates proterosoikumist, on iseloomustanud mitmed superkontinenditsüklid, mis seisnevad litosfääri kraatonite tsüklilises koondumises ja lahknemises.<ref name="Och" /> Kuigi rekonstruktsioonid ei lange väga hästi kokku oma ajalistes piirides, toetavad mitmed autorid neoarhailise superkontinendi [[Kenorland]]i eksisteerimist, mille lagunemine langeb kokku arhaikumi-proterosoikumi piiriga ja Suure Hapnikusündmusega.<ref name="Reddy" />
Juba üsna kindlalt on määratletud superkontinent [[Nuna|Nuna ehk Kolumbia]] teke 1,9 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi<ref name="Reddy" />, kusjuures ühe osana sellest protsessist moodustus ka Eesti aluskord.<ref name="Raukas" />.
Umbes 1100 kuni 900 miljonit aastat tagasi koondusid laamad [[Laurentia]], tolleaegse suurima kontinendi ümber, mille tulemusel moodustus superkontinent [[Rodinia]]. Seda perioodi tuntakse Grenville'i orogeeni ehk mäestikutekkeetapina. Rodinia lagunemine algas umbes 825 miljonit aastat tagasi, kuid kestis samuti üle saja miljoni aasta. Mõned selle lagunemise iseloomulikud etapid ja tekkinud tütarkontinentide liikumine polaaraladele langevad laias laastus kokku kahe globaalse krüogeeni jäätumisega.<ref name="Och" />
[[Pilt:600 Ma Late Precambrian - South Polar view.jpg|pisi|Vaade [[Gondwana]] hiidmandrile 600 miljonit aastat tagasi. Kunstniku kontseptsioon.]]
Umbes 650 kuni 530 miljonit aastat tagasi sulgus Mosambiigi ookean ja kerkis [[Transgondwana mäestik]], mida peetakse üheks Maa ajaloo võimsaimaks. Liitunud laamadest moodustus [[Gondwana]] hiidkontinent, mis püsis stabiilsena terve [[paleosoikum]]i vältel. [[Baltika (laam)|Baltika]] laam (ühes Eestiga), Laurentia, [[Siber (laam)|Siber]] ning Põhja-Hiina jäid fanerosoikumi alguses teistest eraldatuks.<ref name="Och" />
==Viited==
{{viited}}
==Välislingid==
[http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/proterosoikum.html Proterosoikum TÜ Geloogiamuuseumi veebileheküljel.]
[[Kategooria:Stratigraafia]]
[[ar:البروتروزي]]
[[id:Proterozoikum]]▼
[[ms:Proterozoik]]▼
[[map-bms:Proterozoikum]]
[[br:Proterozoeg]]
35. rida ⟶ 106. rida:
[[ko:원생누대]]
[[hr:Proterozoik]]
▲[[id:Proterozoikum]]
[[is:Frumlífsöld]]
[[it:Proterozoico]]
44. rida ⟶ 116. rida:
[[lt:Proterozojus]]
[[hu:Proterozoikum]]
▲[[ms:Proterozoik]]
[[nl:Proterozoïcum]]
[[ja:原生代]]
59. rida ⟶ 132. rida:
[[fi:Proterotsooinen aioni]]
[[sv:Proterozoikum]]
[[vi:Liên đại Nguyên sinh]]▼
[[tr:Proterozoik Devir]]
[[uk:Протерозой]]
▲[[vi:Liên đại Nguyên sinh]]
[[zh:元古宙]]
| |||