Erinevus lehekülje "Karoliine hõbelõng" redaktsioonide vahel

Lambakuningriigi pirtsaka printsessi Karoliine ([[Chätrin Bagala]]) iga soov ja kapriis on alamatele seaduseks. Ka arvukad kosilased lükkab Karoliine tagasi ning ei väsi neile õelat vingerpussi mängimast, kuni saabub unelmate kuningapoeg Kaspar ([[Martin Veinmann]]) – ent korvi saab temagi. Kuningal ([[Rein Aren]]) saab tütre mängitsemistest villand ja ta kihutab kangekaelse troonipärija lossist välja.
 
Allegoorilises loos tuleb Karoliinel teel iseendani esmalt rinda pista Petumeele ([[Luule Komissarov]]) ja Libekeelega ([[Ines Aru]]), kes kuningatütre sohu juhatavad. Järgnev on kui läbilõige eesti [[mütoloogia]]st. Karoliine ja talle järgnev Kaspar katsuvad üheskoos jõudu Näkiga ([[Heli Kohv]]) ning lahutavad kaks vana vimmameest, Mülkakolli ([[Jüri Vlassov]]) ja Laukakolli ([[Mihkel Smeljanski]]), kes kuidagimoodi ei suuda omavahel järve jagada. Müstikat lisab salalike laugaste ja põlislaante vahel uneaur, mis iga elusolendi magama paneb ja unne jätabki. Võidetakse seegi katsumus. Koos jõutakse viimaks sügavasse metsa, kus Karoliinel tuleb taas võidelda hirmu ja isekusega ning riskida eluga, et päästa nõidusest Libahunt.
 
Pärast röövlite ([[Tõnu Kark]], [[Jüri Krjukov]], [[Ain Lutsepp]], [[Ago Roo]], [[Urmas Kibuspuu]], [[Väino Laes]]) kätte langemist ja röövlikamba ülekavaldamist jõuab Karoliine viimaks tagasi koduradadele, kus lossi lähedal seisvas püstkojas keegi kaunis daam – endine Libahunt – vokil hõbelõnga ketrab. Karoliine õpib samuti ketrama ning mõistab, et elu mõte on armastuses ja töös. Karoliine ja Kaspar abielluvad.
Anonüümne kasutaja