Ülijuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Saucysoo (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Saucysoo (arutelu | kaastöö)
Tühistati muudatus 3262610, mille tegi Saucysoo (arutelu)
1. rida:
'''Ülijuhtivus''' on [[füüsika]]line nähtus, kus madalatel [[temperatuur]]idel muutub aine [[eritakistus]] muutub nulliks. ja [[magnetväli]] tõrjutakse välja (seda tuntakse [[Meissneri efekt]]ina).
 
[[Materjal]]e, mis lähevad teataval madalal temperatuuril ülijuhtivasse olekusse nimetatakse [[ülijuht]]ideks. Ülijuhis säilib [[elektrivool|vool]] [[energiakadu]]deta. Kui näiteks tekitada ülijuhtivas rõngas elektrivool ja seejärel [[vooluallikas]] eemaldada, siis jääb [[elektrivoolu tugevus|voolutugevus]] kuitahes pikaks ajaks muutumatuks. Reaalsed ülijuhid ei ole enamasti absoluutselt ülijuhtivad, vaid neil on siiski väike elektritakistus. Ülijuhtivust võib käsitada ka kui [[elektrongaas]]i [[ülivoolavus]]t. Ülijuhtivus on makroskoopiline kvantmaailma nähtus ning sedaÜlijuhtivust pole võimalik seletada kvantmaailma seaduspärasusi rakendamata.
 
[[Pilt:Supraleitung.jpg|right|222px|thumb|[[Meissneri efekt]] ]]
Nähtuse avastas [[1911]]. aastal Hollandi füüsik [[Heike Kamerlingh Onnes]], õieti tema doktorant [[Gilles Holst]], kes leidis, et veeldatud [[heelium]]isse (temperatuur 4 K ehk –269 °C) paigutatud elavhõbeda elektritakistus muutub hüppeliselt nulliks. Pahandanud doktorandiga täiesti ebausutavate tulemuste pärast, istus juhendaja ise aparaatide taha ning tema hämmastuseks leidsid õpilase mõõtmised korduvalt kinnitust.
Levinuimad materjalid ülijuhtivuse saamiseks on NbTi ([[nioobium]]-[[titaan]]) ja Nb<sub>3</sub>Sn (nioobium-[[tina]]) [[sulam]]id.
Tänapäeval rakendatakse ülijuhtivust laialdaselt [[Tuumamagnetresonantsspektroskoopia|tuumamagnetresonantsspektromeetrites]], [[tomograafides]], jt., seadmetes.