Ülijuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Ülijuhtivus''' on [[füüsika]]line nähtus, kus madalatel [[temperatuur]]idel
[[Materjal]]e, mis lähevad teataval madalal temperatuuril ülijuhtivasse olekusse nimetatakse [[ülijuht]]ideks. Ülijuhis säilib [[elektrivool|vool]] [[energiakadu]]deta. Kui näiteks tekitada ülijuhtivas rõngas elektrivool ja seejärel [[vooluallikas]] eemaldada, siis jääb [[elektrivoolu tugevus|voolutugevus]] kuitahes pikaks ajaks muutumatuks. Reaalsed ülijuhid ei ole enamasti absoluutselt ülijuhtivad, vaid neil on siiski väike elektritakistus. Ülijuhtivust võib käsitada ka kui [[elektrongaas]]i [[ülivoolavus]]t.
[[Pilt:Supraleitung.jpg|right|222px|thumb|[[Meissneri efekt]] ]]
Nähtuse avastas [[1911]]. aastal Hollandi füüsik [[Heike Kamerlingh Onnes]], õieti tema doktorant [[Gilles Holst]], kes leidis, et veeldatud [[heelium]]isse (temperatuur 4 K ehk –269 °C) paigutatud elavhõbeda elektritakistus muutub hüppeliselt nulliks. Pahandanud doktorandiga täiesti ebausutavate tulemuste pärast, istus juhendaja ise aparaatide taha ning tema hämmastuseks leidsid õpilase mõõtmised korduvalt kinnitust.
Levinuimad materjalid ülijuhtivuse saamiseks on NbTi ([[nioobium]]-[[titaan]]) ja Nb<sub>3</sub>Sn (nioobium-[[tina]]) [[sulam]]id.
Tänapäeval rakendatakse ülijuhtivust laialdaselt [[Tuumamagnetresonantsspektroskoopia|tuumamagnetresonantsspektromeetrites]], [[tomograafides]], jt., seadmetes.
|