Nikolai Berdjajev: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
9. rida:
Berdjajev sündis [[Kiiev]]is sõjaväelase perekonnas. Õppis algul Kiievi kadetikorpuses, aastal [[1894]] astus Kiievi ülikooli. Seal huvitus marksismist ja osales marksistlike ringide töös. Sel ajal sõbrunes ta muuhulgas [[Lev Šestov]]iga, sõprus kestis kuni Šestovi surmani Pariisis.
[[1898]] Berdjajev arreteeriti ja saadeti hiljem kolmeks aastaks [[Vologda]] kubermangu asumisele. [[1899]] Ilmus saksa marksistlikus ajakirjas ''Neue Zeit'' Berdjajevi esinene artikkel, "''Ф. А. Ланге и критичесая философия в ее отношении к социализму''". Asumisel olles ilmus ka Berdjajevi esimene raamat, "''Субьективизм и индивидуализм в общественной философии''" ("Subjektivism ja objektivism ühiskondlikus filosoofias", [[1901]]). Selles kritiseerib Berdjajev [[narodniklus|narodnikute]] ideid ja üritab marksismi sünteesida Дух[[Immanuel Kant|Kanti]] ja [[Johann Gotlieb Fichte|Fichte]] [[idealism|idealistliku]] filosoofiaga. Raamatule kirjutas eessõna [[Pjotr Struve]].
[[1904]] aasta suvel Berdjajev abiellus ja sama aasta sügisel asus elama [[Peterburg|Peterburgi]], et anda seal koos [[Sergei Bulgakov]]iga välja ajakirja ''[[Novõi putj]]''. Peagi ajakiri reorganiseeriti, selle uueks nimeks sai ''[[Voprosõ žizni]]''. Selle väljaande koostamisest võtsid lisaks Berdjajevile ja Bulgakovile osa veel [[Dimitri Merežkovski]], [[Vassili Rozanov]], [[Vjatšeslav Ivanov]], [[Fjodor Sologub]], [[Aleksandr Blok]], [[Andrei Belõi]], [[Valeri Brjussov]], [[Aleksei Remizov]], Lev Šestov, [[Semjon Frank]] ja Pjotr Struve.
17. rida:
[[1907]] ilmusid artiklite kogumikud "''Sub specie aeternitatis''" ja "''Новое религиозное сознание и общественность''". Nende kogumikega algas Berdjajevi üleminek idealismist religioosse ideoloogia ja usulise romanti juurde. Samal aastal sõitis Berdjajev välismaale ja veetis talve [[Pariis]]is. Tagasi pöördus juba [[Moskva]]sse. Seal osales ta Sergei Bulgakovi poolt organiseeritud usulis-filosoofilise ringi töös. Bulgakovi vahendusel tutvus Berdjajev ka [[Pjotr Florenski]]ga.
[[1909]] ilmus kogumik "[[Vehhi]]", kus lisaks Berdjajevile olid tegevad [[Mihhail Geršenson]], Sergei Bulgakov, [[Aleksandr Isgojev]], [[Bogdan Kistjakovski]], Pjotr Struve ja Semjon Frank. Berdjajev avaldas selles artikli "''Философская истина и интеллигентская правда''". Kogumiku laiem eesmärk oli saada üle poliitilisest võitlusest ja veenda vene [[intelligents]]i vaatama üle oma vaimsed väärtused ja nende hierarhia. Kogumiku autorid üritasid näidata, et jäädes pidama ainult puhtpoliitiliste küsimuste juurde ei suuda vene intelligents neid küsimusi lahendada, märksa olulisematest üldinimlikest probleemidest rääkimata. Sedasama teemat arendab ka Berdjajevi [[1910]] ilmunud artiklite kogu "''Духовный кризис интеллигенции''"
[[1922]] saadeti välja [[Saksamaa]]le koos suure hulga intelligentsiga. [[1924]] kolis ümber [[Prantsusmaa]]le. Paguluses elas pingelist elus: töötas kirjastuses "YMCA-PRESS" toimetajana, mis laskis välja vene emigrantide raamatuid, juhtis religioosset filosoofiaajakirja "Tee", luges loenguid, teda avaldati sageli. [[1947]] sai Cambridge ülikoolis ''honoris causa'' doktorinimetuse. Ta jätkas oluliste teemade arendamist, mõjutades sellega Lääne-Euroopa mõtte arengut.
| |||