Hing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{See artikkel|räägib filosoofia mõistest. Toote detaili kohta vaata artiklit [[Hing (detail)]].}}
'''Hing''' on tavalises tähenduses see, mis elustab [[keha (bioloogia)|keha]]. Hinge tähendus oli algselt seotud [[hingamine|hingamise]], puhumise ja [[tuul]]ega
Küllalt sageli on hinge peetud üleloomulikuks nähtuseks, pidades teda keha elustavaks [[substants]]iks. Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse [[animatism|animatistliku]] väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks.
[[Wilhelm Wundt]]i hingeteooria esitab klassikaliseks kujunenud hinge arengusüsteemi: [[vägi]] (elusus) – ''Körperseele'' (kehahing kui elujõud, mis on seotud vere ja pulsiga) – ''Freiseele'' (vabahing, mis võib kehast eralduda). Viimane jaguneb irdhingeks (magaja kehast lahkuda ning naasta võiv hing) ja siirdhingeks (uude kehasse siirduv irdhing). Hingega on seotud inimese pilk, nimi, teisik. Skeem peab üldjoontes paika nii nt. [[Vana Testament|Vanas Testamendis]] (''nefeš''- elujõud, pulss ja ''nešama''- eluõhk, mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st. irdhing) kui ka kas või [[eesti muinasusund]]is. Paljudes usundites võib hing siirdhingena [[hingede rändamine|rännata]] või ümber sündida. Loodususundeis võib siirdhing muutuda ka loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmneb surnuhing [[kummitus]]ena, [[mardus]]ena, tondina.<ref>Tarmo Kulmar 2000. ''Üldine usundilugu I: õppesõnastik''. 2. tr. Tartu.</ref>
| |||