Cimze seminar: erinevus redaktsioonide vahel

'''Cimze seminar''' oli [[lätlased|läti]] [[pedagoog]]i ja muusiku [[Jānis Cimze]] ([[1814]]-[[1881]]) juhitud [[Liivimaa kubermang|Liivimaa]] [[kihelkonnakool]]iõpetajate ja [[köster|köstrite]] [[seminar]], mis tegutses aastatel [[1839]]–[[1849]] [[Valmiera]]s ja [[1849]]–[[1890]] [[Valga]]s.

Seminari võeti vastu läti ja eesti rahvusest õpilasi iga kolme aasta tagant. Õppetöö kestis kolm aastat. Seminari pääsemiseks nõuti [[kirikuõpetaja]] soovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust. Ülalpidamiskuludeks tuli maksta 35–40 [[Venemaa keisririigi rubla|rubla]], õppematerjalide eest 10–15 rubla. Õppetöö toimus [[saksa keel]]es ning kestis kolm aastat. Tähtsateks õppeaineteks olid [[muusika]] ja [[pedagoogika]]. Noormeeste õpetamisel ja kasvatamisel järgis Cimze [[Johann Pestalozzi]] ja [[Adolph Diesterweg]]i [[pedagoogika]] põhimõtteid. Aastal [[1871]] muudeti töökorraldust ja õpilasi hakati vastu võtma igal aastal. Õppeaega pikendati kolmelt aastalt neljale. Seminari juures korraldati esimesed täienduskursused.

Cimze seminar andis põhjaliku [[muusika]]lise ettevalmistuse.<ref>[http://istorik.org/?p=844 Alo Põldmäe. Cimze seminar – Eesti I üldlaulupeo taimelava] istorik.org Kasutatud 6.09.2012.</ref>Muusikaõpetuse tugevaim külg oli teoreetilise ja praktilise õpetuse loomulik ühendamine. ÕpilasedTulevastele pididköstritele oskamaja [[harmoniseerimine|harmoniseerida]]kihelkonnakooliõpetajatele õpetati koorijuhtimist ja nad pidid [[koraal]]e ja [[rahvalaul]]e [[harmoniseerimine|harmoniseerida]] oskama. Andekamatele noormeestele andis Cimze lisatunde [[harmoonia]]st ja [[kompositsioon]]ist. Cimze juhatas isiklikult seminari õpilastest koosnevat [[meeskoor]]i janing nõudis ranget kinnipidamist laulude [[rütm (muusika)|rütm]]ist ja [[dünaamika (muusika)|dünaamika]]st ranget kinnipidamist. TaNiisamuti pidas ta oluliseks [[orel]]i- ja [[klaver]]imänguoskust ning kasvandikud pidid hoolega harjutama. Orel oli koolil olemas, klavereid tuli aga harjutamiseks 4-5 peale ühiselt üürida.

Cimze sisendas õpilastesse lugupidamist [[rahvalaul]]u vastu. Tema eeskujust ongi pärit Cimze seminari kasvandikestlõpetanud eesti heliloojate armastus rahvaviiside vastu. Cimze seminari lõpetanudkasvandikud panid tugeva aluse eesti heliloomingu- ja klaverimängutraditsioonile. Lausa määrav tähendus oli seminaril aga Eestieesti [[I üldlaulupidu|esimesele üldlaulupeole]], mis peeti [[1869]]. aastal [[Tartu]]s.

*[http://wwwmuzejs.valka.lv/kat/ee/kultuur/muuseumekspozicijas/ InfoCimze Valkaseminari Cimzetegevust Koduloomuuseumistkajastav väljapanek Valka linna koduleheküljelkoduloomuuseumis]

<!-- Südasuvel 195 aastat tagasi sündis koolimees ja muusik Jānis Cimze, kelle elutööks oli õpetada õpetajaid. 32 aastat asus seminari hoone Valgas, sellest osa praeguses Läti-Valka koduloomuuseumis. Oma õpetuses pidas Cimze väga tähtsaks muusikat. Orelit ja klaverit pidid kasvandikud hoolega harjutama. Orel oli koolil olemas, kuid klavereid üüriti harjutamiseks 4-5 peale ühiselt. Esimese Eesti üldlaulupeo ajaks 1869. aaastaks oli Valga seminari lõpetanud umbes 50 eestlast, kellest vähemalt 30 tegutsesid kooliõpetajatena ning enamik neist juhatas koore, näiteks Joosep Kapp Suure-Jaanis, J. Eglon Vändras, A. Erlemann Helmes. Pärast laulupidu kirjutas J. V. Jannsen „Eesti Postimehes“, et „laulupidu oli võimalik meie vahvate köstrite ja kihelkonnakooli õpetajate läbi, kes enamasti Valga seminaris tubli direktori Cimze juhatuse all on õpetanud ja kasvatatud saanud. Meie ärkamisaegsetest tegelastewst olid seminari õpilased heliloojad Aleksander Thomson Sangastest, Friedrich Saebelmann, Aleksander Läte, samuti Ado Grenzstein, Carl Robert Jakobson, Anton Jürgenson jt. 15 aastaselt lõpetas Cimze kihelkonnakooli, kolme aasta jooksul oli ta koduõpetajaks, kuni Valmiera kirikuõpetaja Ferdinand Walter ta kiriku orelimängijaks ning kihelkonnaõpetajaks kutsus. Kui Liivimaa kirikuõpetajate sinod otsustas asutada õpetajate seminari – selleks, et parandada õpetust kihelkonnakoolides, siis oli kõige enne vaja ette valmistada seminari juhataja. Walter pidi valima kandidaadi ja ta otsustas Janis Cimze kasuks.

1832. a. suvel jõudis Jānis Cimze, 25-aastane noor mees, kodumaale tagasi ning novembris peaaegu 165 aastat tagasi asus Valmieras uue õppeasutuse tööd juhtima. Eestlastele oli suunatud järgmine märkus asutamisdokumendi lõpul: „Peaksid eestlased, kes saksakeeles tugevad, soovima õppeasutust kasutada, siis ei seisa sellel mingit takistust ees.“ Kooli astuda soovis 7 õpilast, neist 4 võeti vastu puhtalt, 3 jäeti proovi peale. Vahepeal võeti juurde 3 õpilast. Näiteks üheksanda lennu lõpetajaist oli tubli kolmandik eestlasi, kokku 10. 1838. a. põöespõles koolimaja maha. Olukorra päästmiseks üüriti õppetööks kahetoaline korter. Ühes toas elas Cimze, teises toimus õppetöö, kasvandikud aga elasid erakorterites. Kuna kool pidi asuma mõne linna või alevi lähedal arsti ja apteegi kasutamise võimalustega, pidid olema koolil maad ning lähedal pidi asuma eesti- kui ka lätikeelne kool, mis annaks mõlemast rahvusest õppijatele koolimaja tehtigi 1848. aastal. 1853. aastal valmis uus kool, kuna ehitamine võttis mitmeid aastaid aega. Cimze töötas uues majas kõik oma ülejäänud eluaastad – praegune Läti-Valka koduloomuuseum. Alumisel korrusel oli direktori, abiõpetaja ning teenijate eluruumid ja majapidamisruumid. Õppetöö käis üleval – üks suur saal õppetööks, teine magamisruumiks. Seal oli selles saksakeeles ja lätimeeles õppeasutuses nagu väike eestlaste ühiskond, sinna koguneti ikka juttu ajama. Cimze pidas tähtsaks, et eestlaste ja lätlaste vahel püsiksid head suhted. Rahvusliku liikumise haripunktil heideti ette Cimzele tema saksameelsust. Oluline oli see, et oma tööle andnudandunud tubli pedagoogina kasvatas Eestile ja Lätile koolmeistreid, kes olid julgemad kui ta ise.