Sirvikalender: erinevus redaktsioonide vahel

Eestis kasutusel olnud ruunikalendrid võib jagada kolmekahte rühma. Esimesse kuuluvad päevakriipsudega-, teise kalendriruunidega- ja kolmandasse ruunitähestikuga sirvilauadkalendrid.

Kõik Eestis säilinud ruunikalendrid on igavesed, s. o. neid võib kasutada igal aastal. Kõik nad vastavad juuliuse kalendrile, ehkki neid ei ole raske kohandada gregooriuse kalendriga. Peaaegu ühelgi kalendril ei esine jaotust kuudeks, nende aluseks on nädal. Ruunikalendrite abil on kerge arvestada nädalapäevi, kuid väga ebamugav on määrata kuupäevi ja kuid. Võib arvata, et ruunikalendrite tekkimise perioodil kuupäevi ja kuid ei fikseeritud ning päevi loendati nädalate järgi ühest pühasttähtpäevast teiseni. (L. Maistrov. „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist“ 1 kogumik 1968. a.)

Tähtpäevi märgitakse, jätkates nädalapäeva kriipsu või ruunikalendriruuni läbi ülemise horisontaalse joone ja tähistades pühatähtpäeva äratuntava märgiga. Enamus puukalendritel on keskmise rea peal päevamärgid. Märgid on lauakujulistel kalendritel joonte vahel. Saua või mõõga kujulistel kalendritel aga lõigatud tahkudele. Tahkude vahelised kandid moodustavad märke piiravad jooned. Päevamärkidest üleval pool on tavaliselt päikesekalendri tähtpäevadega-, kirikupühade- ja talutöödega jne. seotud märgid. päevamärkidest all pool on kuu faasidega või kõvade ja pehmete aegadega seotud märgid.

Kalendri tavapärasemad kujud on pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või üksikute aja perjoodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6,7 või 13. Skandinaaviast on leitud ka 22-,16- ja 8-jaolisi kalendreid.