Redaktsioon: 29. juuli 2012, kell 04:31 redigeeri CommonsDelinker (arutelu \| kaastöö) 17 526 muudatust P Fail Nixon_hungary_1956.GIF on eemaldatud, sest kasutaja Fastily kustutas selle Commonsist. Põhjus: Per commons:Commons:Deletion requests/File:Nixon hungary 1956.GIF. ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 21. august 2012, kell 15:28 redigeeri eemalda Kruusamägi (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 74 973 muudatust P →‎Tagajärjed: typo Uuem muudatus →
228. rida: ===Rahvusvahelises elus=== Hoolimata [[Läänemaailm]]as kasutatavast [[Külm sõda\|Külma sõja]] [[retoorika]]st ja NSVL lubatud peatsest [[sotsialism]]i triumfist nägid selle ajastu riigijuhid (nagu ka ajaloolased hiljem), et Ungari ülestõusu läbikukkumine oli viinud Külma sõja [[Euroopa]]s patiseisu.{{#tag:ref\| Gati (2006, 208): "Teadvustades maailmajao jagunemist kahte leeri mõistis Washington, et Moskva ei lase eralduda riigil, mis piirneb läänemeelse ~~Ausriaga~~Austriaga ja sõltumatu Jugoslaaviaga. Nii ei jäänudki muud üle ... kui valada pisaraid Nõukogude brutaalsuse pärast ja kasutada ära propagandat... \|group=N}} Selles valguses soovitas [[Lääne-Saksamaa]] välisminister [[Ida-Euroopa]] inimestel hoiduda "dramaatilistest ettevõtmistest, mis võivad põhjustada neile katastroofilisi tagajärgi." [[NATO]] peasekretär nimetas Ungari ülestõusu "kogu rahva kollektiivseks suitsiidiks".<ref name="Time1956"/> Ühes ajaleheintervjuus 1957. aastal ütles [[Hruštšov]], et "USA toetus... on olemuselt sarnane toetusega, kus poodud mehele ulatatakse köis."<ref name="Simpson"/> 1957. aasta jaanuaris nõudis [[ÜRO]] peasekretär [[Dag Hammarskjöld]] vastavalt [[ÜRO peaassamblee]]s vastu võetud resolutsioonidele uuringute ja vaatluste korraldamist Ungaris. Moodustati "Ungari probleemi erikomitee".<ref name="A3485"/> Komitee, kuhu kuulus esindajaid [[Austraalia]]st, [[Tseilon]]ilt (Sri Lankalt), [[Taani]]st, [[Tuneesia]]st ja [[Uruguai]]st, korraldas ülekuulamisi [[New York\|New Yorgis]], [[Genf]]is, [[Rooma]]s, [[Viin]]is ja [[London]]is. Rohkem kui viie kuu vältel intervjueeriti 111 põgenikku. Nende hulgas oli Nagy valitsuse ministreid, sõjaväejuhte ja teisi ametnikke. Intervjueeriti ka töölisi, revolutsioonilise nõukogu liikmeid, tehasejuhte ja insenere, kommuniste ja mitte-kommuniste, üliõpilasi, kirjanikke, õpetajaid, meedikuid ja Ungari sõdureid. Analüüsiti ka Ungarist pärit dokumente, ajalehti, raadiosaadete lahtikirjutusi, fotosid, filmiülesvõtteid ja muid allikaid. Üheks allikaks olid sadade ungarlaste kirjalikud tunnistused.<ref name="UN10-13"/>

Ungari ülestõus (1956): erinevus redaktsioonide vahel