Redaktsioon: 14. august 2012, kell 00:43 redigeeri Soletti (arutelu \| kaastöö) 203 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. august 2012, kell 12:50 redigeeri eemalda 213.184.42.227 (arutelu) Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: '''Peko''' ([[soome keel]]es '''Pekko''', '''Pellon Pekko''') on ~~vana~~olend ~~eestlaste~~läänemeresoomlaste ~~ja soomlaste viljajumal~~mütoloogias, ~~peamiselt [[Oder\|odra]]-~~koduhaldjas ja ~~[[jumal\|pruulimisjumal]]~~viljakusjumalus. ~~[[Setumaa]]l oli Peko kultus elus [[20. sajand]]ini. Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ning [[Kuningas\|kuningaks]], kelle nime ja kujundit kasutatakse [[Sümbol\|rahvussümbolina]].~~ [[Setumaa]]l peeti Pekot üldiseks aitajaks ning õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutati puunuku või vahakujuna, mille ees põletati küünalt. Kuju hoiti viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana [[20. sajand]]ini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatest. Petserimaalt valitud [[I Riigivolikogu]] liige [[Nigul Kaliste]] väitis siiski 1938. aastal, et ta pole elu sees midagi Pekost kuulnud. Tänapäeval valitakse igal aastal toimuvate Setu Kuningriigi päevade ajal taevase kuningas Peko maapealne asemik -- ülemsootska. Kujutelm kuningas Pekost põhineb Anne Vabarna loodud kunsteeposel, kuningriigi idee on üle võetud 1990ndatel Rootsi ja Norra [[metsasoomlased\|metsasoomlastelt]]. [[Maavalla Koda\|Maavalla Koja]] väljaantavatel [[sirvilauad\|sirvilaudadel]] on tähistatud Peko püha – liikuva pühana on see [[september\|sügiskuu]] kolmandal pühapäeval.<ref>[[Ahto Kaasik]]. [http://www.maavald.ee/maausk.html?rubriik=21&id=67&op=lugu Sirvide koostamisest]. [[Maavalla Koda\|Maavalla Koja]] kodulehekülg.</ref> ==Mütoloogia ja kombestik== ~~Seto~~Setu [[mütoloogias]] onoli Peko viljakusjumal, keda esindas inimesekujuline puust figuur, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Kuju hoiti Peko peremehe viljasalves, peremees valiti igal aastal uuesti. Igal aastal korraldati Peko auks kevadpidu ja sügispidu. Mõlemad peod olid salajased ja pidid toimuma öösel, et kirikuvõimud sellest teada ei saaks. Kultuse vanemat avalikku vormi ei tunta, aga on oletatud, et see jäi põhijoontes muutumatuks. Uue Peko peremehe valimine toimus sügispeol, kus osalesid ainult mehed. Pidu toimus pärast viljalõikust, valiku otsustas nn. vereliisk. Vastu ööd kogunesid mehed peremehe tallu, kelle juures Peko sel aastal hoiul oli olnud. Peoruumi aknad suleti ja peremees tõi koos kahe abilisega viljasalvest Peko kuju. „Mehed istusid ümberringi, seljad Peko poole, ja asusid iagüks eraldi oma kotist sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ja sõõris ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks oma viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellele seejuures esimesena veri välja tuli, oli järgmisel aastal Peko peremees.”<ref>[[Paul Hagu]], "Setu viljakusjumal Peko". Keel ja Kirjandus 1975, nr 3, lk 166-167.</ref> Uus Peko permees võttis Peko kuju valge lina sees oma koju kaasa ja pani viljasalve hoiule. 14. rida ⟶ 17. rida: [[Soome]]s tuntakse Pekot kui ''Pellon Pekko'' ([[Põld\|Põllu]] Peko). Ta on [[põld]]ude kaitsja ja [[Õlu\|õllepruulija]], keda mainis esmakordselt piiskop [[Mikael Agricola\|Agricola]] aastal [[1551]] [[Karjalased\|karjalaste]] [[jumal]]ana. Peko kultust tundsid ka [[vadjalased]] (''riihi-pekka'') ning sellel on olemas paralleelid [[mordvalased\|mordva]], [[udmurdid\|udmurdi]] ja [[marilased\|mari]] usundis.<ref>Paul Hagu, „Saateks”. In: ''Peko. Setu rahvuseepos.'' Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995, lk 27.</ref> Pekot seostatakse [[Pikne\|Piksega]], balti [[Perkunas]]e või isegi püha [[Peetrus]]ega. Oskar Loorits on oletanud seost skandinaavlaste [[Freyr]]i sulase [[Byggvir]]i ning anglosaksi odra- ja põllujumaluse [[Beow]]´ga == Eepos ==

Peko: erinevus redaktsioonide vahel