Keemia ajalugu Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
==Eellugu==
Keemiatehnoloogia areng külades<ref>[http://www.chem.ttu.ee/files/yk/esiisade_keemia2.pdf Keemiatehnoloogia külades]</ref> sai alguse sellest, et meie esiisadel oli väga vaja [[tõrv]]a, [[raud]]a, [[lubi|lupja]], [[viin (jook)|viina]] jpm. Neid valmistati juba mitmeid sajandeid tagasi [[talu]]des ja [[mõis]]ates püstitatud ahjudes kohapealseteks vajadusteks tänu enamasti mujalt [[Euroopa]]st tulnud oskustele. 18. sajandi keskpaiku hakati mõisates asutama tulutoovaid viinavabrikuid, tõrva- ja lubjapõletusahje, telliselööve, aga ka [[klaas]]i- ja [[paber]]ivabrikuid. 19. sajandi keskel korraldati [[Tartu Ülikool]]is tehnoloogiakursusi [[õlu|õllepruulimisest]], nahaparkimisest, lubjapõletamisest jm vajalikest oskustest.
Lühike ajaloo kokkuvõte on alljärgnevates artiklites:
15. rida:
*[[Tartu Ülikool]] (TÜ, asutatud [[1632]], taasavamine [[1802]]; [[1919]] alustatakse tööd eestikeelse rahvusülikoolina) sai 1850. aastal esimesena Vene alade ülikoolidest õiguse koolitada kõrgharidusega keemikuid. Seda aastat peetakse TÜ keemiaosakonna alguseks.
**[[TÜ keemiaosakond]].<ref>[http://www.chem.ut.ee/389737 keemia ajalugu TÜ-s]</ref> Noore [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] areneva tööstuse vajadustest tingitult oli 1. detsembrist 1919 Tartu ülikooli eestikeelsetes õppekavades avatud keemilise tehnoloogia professuur, paar aastat hiljem lisandus anorgaaniliste ainete tehnoloogia professuur. 1936 suleti keemiaosakond ja mitmed professorid läksid üle kõrgkooli staatuse saanud Tallinna Tehnikainstituuti. Taas alustas keemiaosakond tööd [[1947]]. aastal. Õpetati üldkeemiat, [[anorgaaniline keemia|anorgaanilist keemiat]], [[analüütiline keemia|analüütilist keemiat]], [[füüsikaline keemia|füüsikalist keemiat]], [[orgaaniline keemia|orgaanilist keemiat]], keemilist tehnoloogiat, [[biokeemia]]t, keemia õpetamise metoodikat.
*[[Tallinna Tehnikaülikool]] (TTÜ). Eesti iseseisvumine ([[1918]]) tõi päevakorda tehnilise hariduse vajaduse. Oluliseks hoovaks keemiainseneride koolituse käivitamisel sai Eesti tähtsaima maavara [[põlevkivi]] kasutuselevõtt. Järjepideva keemia ja keemiatehnoloogia õpetamise algusaastaks tuleks pidada aastat [[1919]], mil tehnikaülikooli eelkäijaks olnud [[Tallinna
**[[TTÜ keemiateaduskond]].<ref>[http://www.chem.ttu.ee/instituudist/keemia_ttys_ee Keemia TTÜ-s]</ref> Tallinna Tehnikainstituudi keemiaosakond asutati [[1936]]. Algul loodi neli laboratooriumi: anorgaanilise ja analüütilise keemia, orgaanilise keemia, füüsikalise keemia ning keemilise tehnoloogia laboratooriumid; Tartust kolis siia ka [[õlikivi]]de uurimise [[laboratoorium]]. 1938 reorganiseeriti keemiaosakond teaduskonnaks. Kooskõlas tehnikakõrgkooli olemusega seondus siinne õppe- ja uurimistöö rakenduslike suundade arendamisega, seejuures suurel määral Eesti loodusvarade ([[fosforiit|fosforiidid]], [[põlevkivi]]d, [[savi]]d) tehnoloogiaga.
::[[Teine maailmasõda]] tõi kaasa nii keemiaõppejõudude kui ka uuringute segipaiskamise. Järgnev nõukogude periood 1945–1991 kujunes [[Moskva]]st tulnud direktiivide täitmiseks.
| |||