'''Kirikuslaavi keel''', (ka '''vanaslaavi keel'''), on slaavi keel, mis on tänapäeval kasutusel vaid liturgilise keelena [[Bulgaaria Õigeusu Kirik]]us, [[Serbia Õigeusu Kirik]]us, [[Vene Õigeusu Kirik]]us, aga ka [[Russiini Katoliku Kirik]]us, [[Horvaatia]] kreeka-katoliku kirikus ja [[Tšehhi]] kreeka-katoliku kirikus (uniaadi kirikutes). [[Valahhia]] ja [[MoldaaviaMoldova]] õigeusu kirikutes tarvitati seda 17. sajandi lõpuni.
Kirikuslaavi keel on lähedane [[bulgaaria keel|bulgaaria]] ja [[makedoonia keel]]ele. Ajalooliselt pärineb see [[vanakirikuslaavi keel]]est, milles kohendati hääldust ja ortograafiat ning asendati mõned vanad ja haruldased sõnad igapäevastega (näiteks [[vanaidaslaavi keel]]est). Kirikuslaavi keelest on mälestisi varases ''[[kirillitsa]]s'' ja ''[[glagolitsaglagoolitsa]]s''. Glagolitsa''Glagoolitsa'' on praeguseks käibelt kadunud, ehkki algusest peale kasutati kõrvuti mõlemat kirja. Esimene kirikuslaavi keeles trükitud raamat oli Horvaatia "Missale Romanum Glagolitice" [[1483]]. aastast, mis oli Horvaatia glagolitsas''glagoolitsas''. Sellele järgnesid viis ''kirillitsas'' [[liturgika]]raamatut, mis trükiti [[1491]]. aastal [[Kraków]]is.
