Langobardide kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

'''Langobardide kuningriik''' ([[ladina keel]]es ''Regnum Langobardorum'') oli [[varakeskaeg]]ne [[Germaanlased|germaani]] riik pealinnaga [[Pavia]]s, mis rajati [[langobardid]]e poolt 568.-569. aastal [[Apenniini poolsaar]]ele (sissetung Itaaliasse) ja kestis 774. aastani (kuningriigi langemine [[Karl Suur]]e juhitud [[Frangid|frankide]] kätte). Tõhus kontroll mõlema suure ala valitsejate poolt kuningriigi koosseisus, [[Langobardia majorMajor]] Põhja- ja Kesk-Itaalias ning [[Langobardia Minor]] lõunas, ei olnud kuningriigi kahe sajandi pikuse kestuse jooksul pidev; algsest tugeva autonoomia faasist paljudele kuningriigi hertsogkondadele arenes see aja jooksul üha suuremaks suveräänseks võimuks, isegi kui hertsogite autonoomiat ei allutatud kunagi täielikult, ja selle langobardi iseloom hajus järk-järgult ning see arenes [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaalia kuningriigiks]]. Langobardid omandasid järk-järgult rooma tiitlid, nimed ja kombed, ning pöördusid osaliselt ortodokssesse kristlusse (7. sajand), kuigi mitte ilma pikkade usuliste ja rahvuslike konfliktideta. Selleks ajaks, kui [[Paulus Diaconus]] kirjutas 8. sajandil, olid langobardi keel, riietus ja isegi soengud kõik kadunud.