Indie rock: erinevus redaktsioonide vahel

'''''Indie rock''''' on Suurbritanniast alguse saanud [[rock|rokkmuusika]] alaliik, mis eksisteerib põhiliselt iseseisvas põrandaaluses muusikastseenis. “Indie rock” on lühend sõnapaarist "independent rock". See termin sobib kirjeldamaks nii indie-bändide [[Do it yourself|DIY]] hoiakut kui ka väikseväikese-eelarvelisi plaadifirmasid, mis nende muusikat välja annavad. Paljud indie-plaadifirmad teevad küll koostööd suuremate labelitegaplaadifirmadega, kuid otsuste tegemine on siiski autonoomne. Seetõttu on indie-bändidel vabadus katsetada ja arendada oma saundi, emotsioone ja sõnu, mis ei pea meeldima põhiliselelaiale kuulajaskonnale — tähtsam on isiklik maitse ja arvamus kuion kasumkasumist tähtsamad (olgugi, et ka väiksemad plaadifirmad soovivad majanduslikult hakkama saada).

Indie rocki juured ulatuvad tugevalt Ameerika ja Briti 80-ndatekaheksakümnendate aastate põrandaalusesse alternatiivrokki,. kuiViimastel välja arvata mõned loomulikud muutused, misaastakünetel on toimunud selles žanris viimasteltoimunud aastakümnetelmõned muutused. Indie rock sai iseseisvaks muusikastiiliks umbes sellel ajal, kui grunge-bändid nagu Nirvana tavakuulajani jõudisjõudsid ja kuulsaks saisaid. Laiem kuulajaskond lihvis alternatiivroki ajapikku uueks tõsimeelseks ''hard-rokiksrock''iks ja seega ka ettearvatavamaks ja testostoroonipõhisekstestostoroonipõhisemaks. Indie rock oli reaktsioonvastupanuliikumine sellepõhivoolustumise vastu; mitteindie kõikrock'ist alternatiivrokisai omadusedmõiste, eimis muutunudtähistas Nirvanaiseseisvaks tärkamisega,jäänud osadbände eija tahtnudkimuusikažanre. Žanrilisteks eelkäijateks võib nimetadapidada [[punk rock]]i, post-punki, [[hardcore punk]]i, ''[[shoegazing]]''’i, [[twee pop]]pi, [[garaažirock]]i ja muidugi [[alternatiivrock]]i. Indie rock on siiski kitarripõhine muusika, mida viljelevad väikeste muusikafirmade alla kuuluvad bändid ja kusjuures. Suurbritannias ongion tavaliselt alternatiivsele muusikale vihjatud kui "indie" mitte "alternatiiv".

Olgugi, et indie rock jagab pungi põhimõtteid kaubanduslikkuse ja kommertsi koha pealt, ei olda nii konkreetsed selles suhtes, kas bänd müüb end või jääb iseseisvaks. Levinud on arvamus, et on võimatu indie-muusika erinevaid lähenemisviise üldisele massile meeldivaks teha ja põhjuseid selleks on umbes sama palju, kui on indiebändeindie bände. Siin aga mõned tavalisemad: -nende muusika on liiga pentsik, süütu ja veider; liiga tundeline ja melanhoolne; liiga tasane ja delikaatne; liiga unelev ja hüpnotiseeriv, liiga isiklik ja ennastpaljastavate laulusõnadega; liiga madala tootmiskuluga; liiga keerukate meloodiate ja riffidega; liiga toores ja tahumatu; liialt inspireeritud paljudest esialgsetest indie bändidest; liiga kaugete ja lõhestatud struktuuridegalaulustruktuuridega; liigaliialt inspireeritud ebapopulaarsetest või eksperimentaalsetest muusikastiilidest.

Kuid hoolimata detailidest, on indie rock muusika ''outsideritele'', mis on tehtud outsiderite poolt — just nagu ka alternatiivrokk kunagi oli, kuid indie sisaldab vähem "ürgset maskuliinsust". Mitte et indie poleks kunagi võimas ja sügavalt sisimast,: agressiivseid elemente lihtsalt leidub seal lihtsalt harva.

90-ndateÜheksakümnendate edenedes kujunes indie rockil välja palju alaliike (indie pop, [[dream pop]], [[noise-rock]], [[lo-fi]], [[math-rock]], [[post-rock]], [[space-rock]], [[sadcore]] ja [[emo]] sealhulgas), mis kõik tunduvad jäävat põrandaalusteks. Viimasel ajal on indie rockist saanud käibefraas, mida kasutatakse, et kirjeldada erinevaid bände, kelle muusikastiil varieerub garaažirokist psühhedeelilise folk-muusikani.