Minu Leninid: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
35. rida:
 
== Ajalooline täpsus ==
Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer Ott Sandrak) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg ([[Linnar Priimägi]]) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmsifilmis). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid Jaapani spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.
 
Sakslaste esmane reaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševike liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.
 
Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult juudi ärimehe ja poliitiku [[Alexander Parvus]]i juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Keskülat kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.
 
== Osades ==