Richard Saaliste: erinevus redaktsioonide vahel

| Autasud =

}}

'''Richard Ottomar Saaliste''' ([[23. juuli]] [[1916]] [[Nurtu küla]] [[Läänemaa]] – [[14. detsember]] [[1949]] [[Vändra]] metsas) oli [[Eesti]] ([[lipnik]])<ref>http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1&id=24377</ref> ja [[Saksa]] ([[leitnant]]) [[ohvitser]] ning [[metsavend]]-[[luuraja]]. Oli üks silmapaistvamaid ja legendaarsemaid pärastsõjaaegne ralvastatud vabadusvõitleja. Konspiratiivne hüüdnimi "Hendrik".

 

Richard Saaliste sündis Läänemaal [[Velise]] vallas Nurtu külas Saaliste talus neljalapselise pere teise lapsena. Tema vend [[Artur Saaliste]] oli tuntud sportlane, maadleja (tuli 1942. ja 1943. aastal Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse keskkaalus [[Märjamaa]] võistkonnas, kui oli samaaegselt Märjamaa [[Omakaitse]] pataljoniülem) ja tõstja. Artur oli oma treenitud keha ja karastunud vaimuga väikesekasvulisele Richardile suureks eeskujuks. Peres valitses rahvuslik vaimsus.

 

Ta lõpetas kohaliku maa-algkooli, [[Jäneda põllutöökeskkool]]i ja seejärel [[Sõjakool]]i aspirantide klassi, misjärel töötas mitmekümne hektari suuruses isatalus.

 

Pärast Eesti okupeerimist [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] poolt liitusid vennad Saalisted peagi vastupanuliikumisega.

 

1941 suvel organiseeris Richard kodukandi metsades kohalikest meestest metsavendade rühma, millega osales lahingutes [[Punaarmee]] vastu. Pärast kodukandi vabastamist Saksa vägede poolt, liitus Richard Saksa vägedega, et võidelda kogu Eesti vabastamise eest, saartel ja [[Virumaa]]l.

 

1941 augustis sai leitnant R. Saaliste Purtse jõe ääres kolmest kuulist paremast käest haavata, mille tagajärjel ta osaliselt invaliidistus ja muutus tegevväeteenistuseks kõlbmatuks.

 

1941 sügisel määrati ta [[Omakaitse Hiiumaa malev|Hiiumaa Omakaitse]] ülemaks. Kuna ta ei soovinud vaatamata rängale vigastusele sõjamehe elukutsest loobuda kodumaale nii olulisel ajal, asus ta vigastatud parema käe asemel treenima vasakut kätt. Sihikindla harjutamise ja tugeva tahtejõu tulemusel suutis ta lõpuks kasutada vasakut kätt tulistamisel sama osavasti, kui ennem paremat kätt. Sellelt ametikohalt läkski ta juba rindekõlblikuna vabatahtlikult 1944 mais [[1. Eesti Piirikaitserügement|I piirikaitserügemendi]] III pataljoni 11. kompanii ülemaks. I piirikaitserügemendi koosseisus osales ta valveteenistusel Pihkva ja seejärel Peipsi järve kaitses.

 

14. augustil 1944 sattus rügement Räpina ruumis vaenlase haardesse, millest suudeti end suurte pingutustega Võnnu suunas läbi murda. Rügemendi kolmas pataljon major R. Hindpere juhtimisel jäeti Lääniste ruumis Ahja jõe lõunapoolsele kaldale rügemendi taandumist katma. Vaevalt jõudsid pataljoni kompaniid positsioonid sisse võtta, kui juba venelased neid ründasid. Rünnaku pearaskus tuli vastu võtta ltn. Saaliste kompanii lõigus, mida tabas raskerelvade tulelöök koos sellele järgnenud jalaväe otserünnakuga. 11. kompanii antud tõkketuli peatas selle aga peagi. Seejärel vastas vaenlane uue rakerelvade löögiga, mille tulemusel sai kompanii komandopunkt täistabamuse. Raskerelvade tule katte all õnnestus venelastel tungida juba eestlaste kaevikutsesse. Puhkes lähivõitlus, mille tulemusel hävitati pealetungiv vaenlane viimseni. Selles lahingus sai Saaliste vaenlase püstolkuulipilduja kuulist raskelt haavata. Kompanii jäi oma positsioonidele ja ühines 18 augustil Võnnus põhijõududega.

 

Haavatud Saaliste viidi tagalasse haiglasse, kust teda taheti üldise taaganemise ajal evakueerida Saksamaale. Sellele oli Saaliste aga kategooriliselt vastu. Üle Haapsalu saadeti ta Hiiumaale Kärdla hospidali. Siin aitas ta inimesi Rootsi põgenemistel ja koondas saarele jõudnud eesti sõdureid. Selle tõttu arreteeriti ta sakslaste poolt. Kuna endise Hiiumaa Omakaitse ülemana tundis ta kohalikku sakslasest komantanti, pääses ta tänu sellele tutvusele vabaks.

 

2. oktoobril maabusid venelased Hiiumaal ja sama päeva õhtul alustas ta teekonda Rootsi. Sinna jõudes paigutati ta põgenikelaagrisse. Peagi aga arreteeriti ta ootamatult Rootsi politsei poolt süüdistatuna natsismis. Ta paigutati Bagga interneeritute laagrisse, kus viibis ees ka teisi sarnase süüdistusega eestlasi (prof. E. Kant, J. Klesment, kol. Rio jt). Laagrielu on R. Saaliste ise hiljem meenutanud järgmiselt: ''"Aeg möödus kaarte lüües, omavahel vesteldes. Et seal oli rohkesti intellektualseid jõude, sai tihti pääle arutatud meie riigi õiguslikku seisundit. Pidasime endi ülesandeks võimalusi mööda kommunismi õige pale maailma avalikkuse ette kanda, nii diplomaatidesse, kui ka rahvahulkadesse."''<ref>Mart Laar. Suurim armastus metsavennad. Välis-Eesti & EMP, Stocholm 1994.</ref>

Tal siiski mingit süüd ei leitud ja tänu põllumajanduslikule haridusele siirdus ta valitsejaks väiksemasse mõisa. Ikestatud kodumaa olukorda ta unustada siiski ei suutnud ja otsustas esimesel võimalusel kodumaale appi naasta. Oma sõbrale ltn. Põdrale saadetud kirjas räägib ta teadetest repressioonidest kodumal ja lisab: ''"Kurat, käsi sügeleb relva järele, kui sealt midagi kuuled!"''

 

Saalistel tekkisid kontaktid Hiiumaa kaluritega, kes teostasid riskantseid merereise ikestatud kodumaalt Rootsi, et omakseid ja tuttavaid vabasse maailma viia. Saaliste pani paari sõbraga rahad kokku ja ostis paadi, et Eestisse tulla. Ideed toetasid ka paljud pagulaseestlaste juhtfiguurid (E.Kant, K.Talpak, August Rei, Otto Pukk, kolonel Reio jt). Mingeid suuremaid kontakte Saalistel tol ajal pagulaste luureorganisatsioonidega ja välismaa luureorganitega arvatavasti ei olnud. Tihedam suhtlus oli O. Puki ja kol. Reioga ja ilmselt neilt ta saigi raadjojaama, šifrid ja tegutsemisülesanded. Ta sai infot "Haukka-Tümleri" luurevõrgust ja Rahvuskomiteele teada olevad Eestisse jäänud eesti ja Saksa luurajate kohta. Kaks luurajat koondnimedega "Major" ja "Kapten" olid Eestis tegutsenud maa okupeerimisest alates ja suutnud sisse imbuda Nõukogude võimustruktuuridesse.

 

Saaliste pani kokku uue reisiseltskonna, kuhu kuulusid Läänemaalt pärit lahkusulised, kes soovisid oma Eestis olevaid lähedasi Rootsi tuua.

 

1. detsembri ööl vastu 2. detsembrit 1946 asuti kõva tormiga teele. Lõpuks jõutigi Sõrve sääre tippu. Randumisel purunes aga üks paat, viies endaga kaasa osa varustusest ja raadjojaama. Kohapealt leiti kaluripaat ja edasi sõideti Muhusse. Siin läks seltskond ka laiali, leppides kokku taaskohtumise koha järgmise aasta kevadel. Nõukogude andmetel toimus maabumisel ka tulevahetus piirivalvega, mis on aga pigem väljamõeldis.

 

Saalistel oli õnnestunud moodustada mahukas informaatorite võrk, kelle seas oli ka mitmeid üsna kõrgeid Nnõukogude ametnikke ja isegi Pagari tänava (NKVD, Julgeolek) töötaja hüüdnimega "Arno", kes informeeris metsavendi Julgeoleku plaanidest ja haarangutest.

 

1947 seadis Läänemaal tegutsenud Saaliste sisse sidemed Relvastatud Võitluse Liiduga (RVL) ja moodustas enda alluvuses olnud metsavendadest selle ühe filiaali. Vastuvõtmisel pidi RVL-iga liituja andma järgmise vande: ''"Ustava eestlasena ja organisatsioon RVL liikmena tõatan kogu oma jõu ja mõistusega pühenduda võitlusele Eesti au ja vabaduse eest. Täites oma kohuseid tõotan kohusetruult ja julgelt tegutseda, kartmata muistsete kangelaste eeskujul elu ohverdamast Eesti parema tuleviku eest. /Äraandmist ja vande murdmist karistatakse kõige karmimalt/"''. RVL-i peamiseks eesmärgiks oli koondada kõik teovõimelised eestlased, et oleks võimalik kindlal ajal (nagu uue sõja puhkemine) ühiselt ülesse tõusta. Siiski oli nende struktuuriline ülesehitus liialt avlik ja vahelejäämise oht suur. Sellele pööras tähelepanu ka Saaliste. Paraku nii lõpuks juhtuski.

 

Julgeolekul õnnestus end aga RVL-i struktuuridesse sisse süüa. See peletas lõpuks ka aktiivselt RVL-is tegutsenud Saaliste sellest eemale. Seepeale hakkas Saaliste end varjama väiksemas rühmas ja ksutama maksimaalseid konspiratsioonivõtteid. Sel ajal olid tema lähimad abilised Erich Järlet ja Elmar Saar. Ühiselt moodustati uus organisatsioon – Vastupanuliikumise Keskus ehk metsavendade rühmade kett, mille struktuur oli sissekukkunud RVL-i omast sootuks erinev. See organisatsioon pidi täiesti loodud ehk avalikuks saama alles tulevase sõja ajal. Muul ajal tehtav üleliigne tegevus pidavat tulema pigem kahjuks kui kasuks lõppeesmärkide saavutamiseks. Peamiseks seati info kogumist okupatsioonivägede, kohalike kommunistlike aktivistide ja reeturite kohta. Üheks oluliseks tegevusvaldkonnaks oli ka metsavendade võitlusvaimu ülalhoidmine, harimine ja kasvatamine. Selleks valmistati mitmeid kirjutisi, neist tuntuimaks oli 1947/1948 kirjutatud ja metsavendade seas levitatud "Metsavendluse idoloogilised alused", millele järgnes teine osa 1949. aastal. Selle peamiseks autoriks oli E. Järlet, kuid ka Saaliste aitas tublisti kaasa. Eessõna kirjutas V. Oras. VK avaldas ka almanahhi "Sõjasarv", mis kajastas peamiselt "[[Ameerika Hääl]]e" vahendusel saadud välispoliitilist olukorda.

 

1948 tundus Saalistele, et tema töö Eestis on tehtud. Metsavendade võrk oli moodustatud ja kogutud hulk väärtuslikku infot. Et rannaaladelt leida võimalust sõitmiseks Rootsi, jättis ta maha oma punkri Pärnumaal ja siirdus Läänemaale. Siin ootas teda aga Julgeoleku lõks. Nimelt oli Julgeolek käivitanud mitmel pool Eestis rannaaladel fiktiivseid salajasi üleveokontoreid. Sinna värvati mitmeid kalureid ja endisi salakaubavedajaid. Julgeoleku eesmärk oli toimetada nende vahendusel Läände omi inimesi (agente) ja teisalt tabada tagaotsitavaid-metsavendi. Selliste libaüleviijate otsa sattus ka Saaliste. Siiski õnnestus tal seatud lõksust pääseda, sest tal kas tekkis endal kahtlus või keegi hoiatas teda. See kõik näitab, kui vähe sai tol ajal metsavend kedagi usaldada.

 

1948 tegutses ta jälle Põhja-Pärnumaal. Seal moodustus ta vanadest sõpradest rühma, kellega jäädi talvituma. Talv möödus rahulikult. Kevad seevastu algas metsavendadele suurte kaotustega. Märtsiküüditamine kahjustas tugevasti matsavendade oluorda, sest küüditatute seas oli palju metsavendade abistajaid. Olukorda ei parandanud palju ka see, et küüditamiste eest tuli metsa palju mehi juurde. Arreteeriti ka Saaliste kauaaegne kaasvõitleja V. Oras, kes viidi kaasa küüditamisele kuulunud naise korterist. Temalt pinnis Julgeolek pikkamisi palju olulist infot välja, kuid Saaliste viimast asukohta Oras siiski ei teadnud. Siiski rüüstati peagi Saalistete suur talu (70ha), millest Richardi vanemad olid juba varem välja aetud. Vanemad surid peagi üleelamiste tõttu. See tõukas ka Saalistet kättemaksudele.

 

10. juunil 1949 teostas tema rühm rünnaku Nartu kandi suuremate küüditajate Leinpuu ja Lindemanni kodudele. Neile loeti koduhoovis ette metsavendade kohtuotsus ja lasti maha. Nende küüditajate peredele ei teinud metsavennad aga midagi.

 

Metsavendade aktsioonid käivitasid omakorda Julgeoleku vastuaktsioonid. Saalistet hakkasid otsima Julgeoleku parimad jõud. Tema jahtimist juhtis ENSV julgeolekuminister [[Boris Kumm]] isiklikult. Saaliste tabamise eest vastutas üks tollaseid kurikuulsamaid ENSV tšekiste polkovnik Eduard Sisas.

 

1949 talvel valmistus Saaliste taas järjekordseks talvitumiseks, sedakorda Eidaperes suure soo ääres asuvas punkris. Punkris elasid pidevalt Richard oma naisega ja Artur oma naise ja naiseõega. Ülejäänud elasid ümberkaudsetes taludes. Saaliste külastas sel ajal ka oma kunagist isatalu, sellest kirjutas ta oma päevikusse nii: ''"Kõnnin kodu põldudel. Vanas isaisade põliskoplis pidutsevad uued omanikud revolutsiooni aastapäeva. Kurbus täidab hinge, mõeldes, et see hallipäine isa, kes on harinud maad, ehitanud ja korraldanud majad, peab pavarju otsima võõrsilt. Miks peab ilmas olema nii palju ülekohut. Millal see kõik lõppeb?"''

 

1949 sügisel õnnestus Julgeolekul Saaliste jälile jõuda. Nimelt suunati Julgeoleku poolt Pärnu restorani muusikuna tööle naisagent-provokaator, kes pidi esinema silmatorkavalt rahvuslike vaadetega. Peagi võttiski temaga ühendust noormees, kes väitis end olevat sidemetes Eesti metsavendade juhiga. Agent-muusiku ja noormehe vahel tekkisid soojad suhted. 12. detsembril 1949 kutsus noormees agent-neiu enda sugulaste juurde maale, kus ta külastavat järgmisel päeval metsavendade juhi punkrit. Agent-neiu pani öösel noormehe joogi sisse tugevatoimelist unerohtu ja see ärkas hommikul mitte omas voodis, vaid Pärnu Julgeolekus. Pärast intensiivst ülekuulamist saadigi Saaliste punkri täpne asukoht teada. Saaliste tabamise operatsiooni pandi juhtima Vändra Julgeoleku ülem Henno Raus ja sm. Lukjanov, kaasas oli ka polkovnik D. Taevere. 13. detsembril oli Saaliste punker igast küljest ümber piiratud.

 

 

14. detsembril 1949 toimunud Julgeoleku haarangu ajal viibis Saaliste parasjagu punkrist väljas, mil märkas lähenevaid relvastatud julgeolekumehi, avas automaaditule, hüüdis "Venelased tulevad!" ja sai peagi ise haavata. Selle peale avasid ka teised tule punkri akendest. Vend läks Richardile appi, et teda evakueerida, kuid sai samal ajal ka ise haavata. Teised põgenesid punkri tagakülje aknast välja, võttes kaasa haavatu. Julgeoleks kutsus ruuporitest punkris olijaid alla andma. Sellele vastati tulega.

Saaliste surmaga ei täitunud Julgeoleku eesmärk saada temalt vajalikke andmeid. Ka Saaliste salka ei õnnestunud täielikult hävitada. Ümbruskonnas viibinud E. Saar ja E. Järlet tegutsesid veel aastaid edasi. Saaliste juhikoha võttis üle Järlet.

 

Sõbrale saadetud kirjast: ''”Minu arvates ei ole suurimat ARMASTUST kui SÕDURI ARMASTUS. Ühised ohvrid, ühised kannatused seovad...Olen kaks korda vabatahtlikult astunud kodumaa kaitse eest võitlusse ja kaks korda ka haavata saanud. Ma ei tea, kas sa tead, et 1941. a. augustikuus sain Virumaal Purtse jõe ääres kolme kuuliga paremast käsivarrest haavata. Kui teistkordsest haavatasaamisest oli veel haav lahti, õnnestus mul kuidagi põgeneda.”''<ref>http://www.esm.ee/public/projektid/5/index.htm</ref>

 

* [http://www.esm.ee/public/projektid/5/saaliste2.htm JAAK PIHLAU. VENDADE SAALISTETE LUGU: 50 AASTAT SAATUSLIKUST PUNKRILAHINGUST EIDAPERE METSAS]

* [http://www.postimees.ee/luup/00/04/elu3.shtm Ainus, kes eluga pääses]

 

{{Viited}}

 

[[Kategooria:Saksamaa sõjaväelased]]