Lubi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
32. rida:
Lubi on [[savi]] ja [[kips]]i kõrval üks vanimaid ehituses kasutatavaid sideaineid. Eestisse jõudis lubja tarvitamise ja põletamise oskus 13. sajandil Saksa ja Skandinaavia ehitusmeistrite kaudu. Keskaegsed kirikud ja kaitserajatised on esimesed kiviehitised Eestis, kus nii mördi kui värvi sideainena kasutati kohalikku lupja.
18. sajandi lõpuni toodeti lupja vaid vähestes piirkondades üle Eesti, kuid 18.-19. sajandi vahetuseks laienes see märgatavalt. 1867. aastal oli Eesti aladel 304 lubjaahju. Lubja ja tõrva põletamine oli 19. sajandi lõpuni peamiselt [[mõis]]ate kõrvaltegevusalaks. Tööd tegid talupojad, kes seal saadud oskusi kasutades hakkasid 19. sajandi teisel poolel põletusahjusid rajama ka talude juurde. Laialdane lubjapõletus taludes oli Eestis valdav 19. sajandi lõpuni, mil turule jõudis [[tsement]]. Lubi on
Lupja põletati käsitsi murtud ning sorteeritud võimalikult puhtast [[lubjakivi]]st ([[paekivi]]) silindri-kujulistes 2–5 m kõrgustes ja 2–4 m läbimõõduga paksuseinalistes ahjudes, mida köeti puudega. Esimesed 2–3 ööpäeva toimus nõrga tulega vee väljaaurustamine; edasi 5–8 ööpäeva kõrgel temperatuuril (900 kraadi C) toimus lubjakivist lubja teke; ja lõpuks, 2–3 ööpäeva nõudis ahju jahutamine. Vältida tuli lubja liigpikka kuumutamist, „surnuks põletamist”. Hilisemates [[lubjatehas]]tes võeti kasutusele šaht- ja pöördahjud ([[Rakke]], [[Männiku]]).
| |||