Erinevus lehekülje "Hispaania inkvisitsioon" redaktsioonide vahel

resümee puudub
==== Kohtuprotsess ====
 
[[File:Tribunal de la Inquisición.jpg|thumb|Inkvisitsioonikohus - [[Francisco de Goya]]]]
Inkvisitsiooniprotsess koosnes mitmetest istungitest, kus tunnistasid nii süüdistuse esitajad kui ka süüalune. Viimasele määrati tribunaliliikmest kaitsja, kelle tööks oli süüalust vaid nõustada ning õhutada teda tõtt rääkima. Istungit juhtis peaprokurör. Süüdistatava ülekuulamised toimusid kohtukirjutaja (''notario del secreto'' - saladuse üleskirjutaja) juuresolekul, kes pani süüaluse sõnad üksikasjalikult kirja (inkvisitsiooni toimikud, võrreldes ajastu teiste kohtusüsteemide omadega, äratavad tähelepanu dokumentatsiooni täielikkuse poolest). Enese kaitsmiseks oli süülusel kaks võimalust: ''abono'' ("käendus" ehk otsida tema poolt olevaid tunnistajaid) või ''tacha'' ("ümberlükkamine" - tõestada, et süüdistajate tunnistajad ei ole usaldusväärsed).
 
 
Inkvisitsiooni poolt kõige sagedamini kasutatavad piinamisprotseduurid olid ''strappado'', nn rätik ja piinapink. ''Strappado'' kujutas endast protsessi, kus süüalune, kelle pahkluude külge olid seotud raskused, rihmratta abil lae alla riputati. Seejärel lasti tal järsult kukkuda, mille tulemusena kannatasid käed ja jalad tugevate sikutuste all, vahel ka liigesest välja tulles. Piinamisviis „rätik“, teise nimega veepiin, seisnes rätiku või lapi asetamises ohvri suhu, lastes sel imendada kannust pealavalatavat vett, tekitades seeläbi uppumistunde. Kõige levinumaks vahendiks oli aga piinapink.
 
[[File:Tribunal de la Inquisición.jpg|thumb|Inkvisitsioonikohus - [[Francisco de Goya]]]]
 
Olles piinamisprotseduuri lõpetanud, kohtusid inkvisiitorid piiskopi esindaja ning niinimetatud konsultantidega, teoloogia või kanoonilise õiguse ekspertidega “usukonsultatsioonil”. Hääletati kohtuasja üle ja väljastati otsus, mis pidi üksmeelne olema, vastasel juhul tuli raport Ülemkohtule saata.
48

muudatust