Erinevus lehekülje "Hispaania inkvisitsioon" redaktsioonide vahel

Esiteks tuleb arvesse võtta, et inkvisitsioon ei toiminud omavoliliselt, vaid vastavalt [[kanooniline õigus|kanoonilisele õigusele]]. Selle toimingud olid üksikasjalikult väljendatud niinimetatud “Instruktsioonides” (hisp k ''Instrucciones''), mis oli koostatud peamiste [[inkvisiitorite]] Torquemada, Deza y Valdési poolt.
 
==== SüüdistusSüüdistuse esitamine ====
 
Inkvisitsiooni linna saabudes oli esimeseks sammuks armuedikt, mille luges ette inkvisiitor pärast pühapäevast missat. Selgitati võimalikke ketserlusilminguid ja julgustati koguduse liikmeid pöörduma inkvisitsioonikohtu poole, et kergendada oma südametunnistust. Neid nimetati armuediktideks, sest kõigile, kes end armuandmisperioodil (umbkaudu ühe kuu vältel) kohtule üles andsid ja kohtule esitlesid, pakuti võimalust kirikult lunastustlepitust paluda, seda ilma tõsiste karistusteta. Selline lubadus oli väga tõhus ja paljud inimesed läksidki vabatahtlikult kohtu ette. Ainult enda ülesandmisest aga ei piisanud: vaja oli süüdistada ka teisi seaduserikkujaidkaasosalisi. Just informaatorid olid inkvisiitoritele ammendamatuteks teabeallikateks. Aja vältel asendati armuediktid nn usuediktidega, mis kaotasid võimaluse vabatahtlikult kirikuga leppidalepitust saada.
 
Kaebused olid anonüümsed, seetõttu ei olnud süüalusel mingisugust võimalust tuvastada süüdistajate isikuid. See oli inkvisitsioonivastaste (näiteks KastiiliaCortes Rahvusassambleede Castilla,1518) üks kritiseeritumaid punkte. Tegelikkuses esines tihti valesüüdistusikadedusest kadeduseja leevendamiseksisiklikust javaenust sallimatusepõhjustatud väljendamiseksvalesüüdistusi. Paljud süüdistused olid aga tähtsusetutel põhjustel. Inkvisitsioon tekitas naabrite vahel hirmu ja umbusaldust ning haruldased ei olnud isegi kaebused ühe pere liikmetesugulaste vahel.
 
==== Kinnipidamine ====
48

muudatust