Kvaternaar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
20. rida:
Liustik kattis kogu [[Antarktika]]t ja [[Gröönimaa]]d, suuremat osa Põhja-Ameerikast, kuid ka Põhja-Euroopat. Jäätumismaksimumi perioodil oli kogu Baltika jääga kaetud. Lisaks sellele, Jääkilpide ees oli tekkinud niinimetatud igikeltsa vöönd, mis haaras sadu ruutkilemeetreid Põhja-Ameerikast ning Euraasiast. Keskmine liustiku temperatuur ulatus kuni −6°, kuid periglatsiaalsetes tsoonides kuni 0° kraadini.
 
Pleistotseeni mandri- ja merefauna oli põhiliselt kaasaegne. Olulised kliimamuutused omandasid suuremat mõju floorale ja faunale. JgaIga jää pealetung sundis taimestikku ja loomaastikku taganema lõunapoole. Imetajate suurim väljasuremine hakkas hilispleistotseenis ning jätkus holotseenis. Sellel ajavahemikul algas ''Homo neanderthalensise'', ehk [[neandertallane|neandertaallase]] väljasuremine.
 
'''Holotseen''' on kvaternaari ajastu teine ajastik ehk [[kainosoikum]]i aegkonna seitsmes ajastik, mis algas 11 700 aastat tagasi ja kestab tänapäevani. Holotseen on jäävaheaeg, ehk interglatsiaal, järgneb viimase jäätumisele, ehk [[Weichseli jäätumimine|Weichseli jäätumimisele]]. Liustike sulamisele järgnes maailmamere veetaseme 100-meetrine tõus. Põhjapoolkeral hakkas toimuma maismaa [[Glatsioisostaasia|glatsioisostaatiline]] liikumine, mis jätkub tänapäeval. Postglatsiaalne isostaatiline liikumine kujundas Läänemere. Antud piirkonna ülesliikumine kutsub esile nõrku maavärinaid. Tõepoolest, Holotseeni kliima oli üsna stabiilne. [[Jääpuursüdamik]]e teave näitab, et ajastikule eelnes kliima soojenemine ning jahenemise periood.