Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 52 baiti ,  10 aasta eest
resümee puudub
(Uus lehekülg: ''''Solfedžo''' (pr solfeggio) on pedagoogiline nooditekstilaulmise tehnika, kus õpetatakse, et igale noodile vastab teatud silp. Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise...')
 
Resümee puudub
'''Solfedžo''' (pritaalia ''solfeggio'') on pedagoogiline nooditekstilaulmise tehnika, kusmille puhul õpetatakse, et igale [[noot (muusika)|noodile]] vastab teatud silp. Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest saab kuulataräägib Rodgersi ja Hammersteini laululaul „Do-re-mi“ muusikalist „Helisev„[[Helisev muusika“muusika]]“.
 
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: '''liikumatu do''' (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja '''liikuv do''' (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendiriikides).
 
Kindlaksmääratud do`ga maades, kasutatakse neid seitset silpi (koos si`ga), et anda nimed C-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C,D,E,F,G,A ja B asemel. (Näiteks, ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti, ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel.(Nad ütlekisd, Bethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (D minooris).)
 
[[en:Solfège]]
99 361

muudatust