Carl Stumpf: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
23. rida:
Stumpf oli üks varasemaid Brenato õpilasi ning jäi tema varastele õpetustele alati küllaltki lähedaseks. Brenato mõju võib näha Stumpfi uskumuses, et fenomen on psühholoogia peamine andmeühik. Stumpf arvas lisaks, et tervik on suurem, kui selle osade summa (Bowman & Brownell, 2000.
Stumpf pidas end eelkõige psühholoogiks. Ta uuris, kuidas inimmõistus interpreteerib erinevad visuaalsed või auditoorsed fenomene, nagu toonid, värvid, või kujutised, Ta uskus, et need fenomenid võivad olla, kas sensoorsed või
=Uuringud muusika ja toonide alal=
Hiljem oma alus hakkas Stumpfi palju rohkem huvitama empiirilised meetodid eksperimentaalpsühholoogias ning temast sai üks ala pioneere. Ta hakkas eksperimenteerima toonie ning muusikaga. Ta uuris toonide segunemist, konsonantsi ning dissonantsi. Ta vaatles, kas sama heli kombinatsioonidel on kalduvus seguneda üheks helipildiks. Seda fenomeni nimetas ta Tenverschmelzung'iks ehk heli kokkusulamiseks. Katseisikud pidid kuulama kahte ajaliselt kattuvat tooni ning ütlema, kas nad kuulsid ühte või kahte tooni. Stumpf leidis, et helide sulandumine tuleneb peamiselt kõrguste intervallidest nimega kooskõla. Kõige sulanduvamaks intervalliks oli oktav, kui terts on perfektses kvindis. Elu lõpupoole Stumpf hülgas selle teooria, kuna ei olnud sellega rahul.
Oma teooriate universaalsuse testimiseks viis Stumpf läbi suure uuringu mitte-Lääne muusikast. Ta kogus muusikat erinevaist maailma paigist. 1886 avaldas ta oma "Lieder der Bellakula Indianer'i", mis oli muusikateaduslik uuring, mis kombineeris üheksa transkriptsiooni lugudest, mida esitasid Bella Coola indiaanlased, kes külastasid Saksamaad 1885. Oma töös kirjeldas ta esinejate repertuaari ning lisas transkriptsioonid Lääne noodikirja koos analüüsida. Töö lõpus arutles Stumpf muusika kultuurulise konteksti üle. Seda tööd peetakse üheks etnomusioloogia teerajajateks.
| |||