Aadel: erinevus redaktsioonide vahel

Aadliseisuse moodustumise aluseks oli [[isikuseoseriik|isikuseoseriiklikus]] ühiskonnamudelis kehtinud [[senjöör]]i ja vasalli vahelised maaomandi ja sõjaliste või muudest teenete vahelistest suhtest tekkinud sõltuvusvahekord. Selle prototüübi järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus sai alguse [[feodalism|feodaalajal]], senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. VassalidelVasallidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "[[Minu vasalli vasall ei ole minu vasall]]". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.

Ungaris oli aadlikke üle kümnendiku elanikkonnast, 19. sajandil oli Ungaris iga kahekümnes isik mingil moel aadlik ja 20. sajandil esines selliseidki juhuseid, et ku­ningate poolt terve küla elanikkond aadeldati. Ungari aadlit võiks niisiis läänemaise aadliga võrrelda üksnes ses mõttes, et see oli samuti eesõigustatud kiht, poliitiliste ja ühiskondlike privileegidega, mitte aga ainelise seisundi ja ühtluse poolest. kõige madalamal ast­mel olev aadel – nn. „pastla aadel” ei erine peagupeaaegu üldse mitte tavalisest talupojast<ref>J. Fazekas, [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=284 Ungari uuemast kirjandusest], Looming nr. 2/1938, II osa</ref>.

Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. Vene aadelkond ([[bojaarid]]) kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]d). Nn. "kroonuteeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenusaaadlikuteenusaadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärus­mõisa vahel kaduma ning pärast tsaar Fjodor AleksejevitsiAleksejevitši 1682. aasta ukaasi, mis tühistas kohajärguse, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.