Jean-Philippe Rameau: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud |
Resümee puudub |
||
30. rida:
Aasta 1745 oli Rameau karjääri pöördepunkt. Ta sai mitmeid palveid õukonnalt, et kirjutada muusikat tähistamaks prantslaste võitu Fontenoy lahingus ja Dauphini abielu Hispaania Infanta Maria Teresa Rafaelaga. Rameau lõi oma tähtsaima komöödilise ooperi, "Platée", ja kaks teost koostöös Voltaireiga: opéra-ballet "Le temple de la gloire" ja comédie-ballet "La princesse de Navarre". Need tõid Rameaule ametliku tuntuse, ta sai tiitli "Compositeur du Cabinet du Roi" ning ühes sellega olulise rahalise toetuse. Aastal 1745 sai alguse Rameau ja Jean-Jacques Rousseau vaenulikkus. Kuigi tänapäeval on Rousseau tuntud mõtlejane, oli tal ka ambitsioonikas plaan saada heliloojaks. Ta oli kirjutanud ooperi, "Les muses galantes", mis oli inspireeritud Rameau "Indes galantesest", kuid Rameau ei olnud säärasest muusikalisest lugupidamisavaldusest üldse meelitatud. Veel sama aasta lõpus, Voltaire ja Rameau, kes olid teiste teostega hõivatud, volitasid Rousseau muutmaks "La Princesse de Navarre" uueks ooperiks. Selles pidi sisalduma ka retsitatiiv "Les fêtes de Ramire". Rousseau väitis siis, et need koostööpartnerid olid temaga koostöös valminud sõnade ja muusika tunnustuse temalt röövinud, kuigi muusikateadlased ei ole kõnealusest teosest leidnud peaaegu ühtegi jälge Rousseau tööst. Sellele vaatamata kandis kibestunud Rousseau Rameau vastu kogu oma ülejäänud elu vimma.
Rousseau oli peamine osaleja ka teises suures Rameau tööd puudutavas tülis, Querelle des Bouffonsis, mis kestis 1752-1754. French tragédie en musique oli väidetavalt vananenum ja ebasobivam žanr kui Itaalia opera buffa (koomiline ooper). Rameaud süüdistati sel ajal liiga vanamoodsa stiili kasutamises ning tema muusika tundus liiga raske näiteks loomuliku ja lihtsa Pergolesi La serva padrona kõrval. 1750ndate keskel kritiseeris Rameau Rousseau panust muusikaartiklitesse Entsüklopeedias (Encyclopédie), mis viis tülini juhtivate filosoofide, d'Alembert ja Diderot'ga. Selle tulemusel sai Rameaust tegelane Diderot filosoofilis-satiirilises dialoogis, Le neveu de Rameau (Rameau vennapoeg).
1753. aastal sai La Pouplinière salaplaane sepitseva muusiku, Jeanne-Thérèse Goermansiga, armukeseks. Jeanne oli klavessiinimeistri Jacques Goermansi tütar. Tema võimalust ära kasutav abikaasa lükkas naise rikka rahastaja käte vahele. Jeanne lasi La Pouplinièreil palgata helilooja Johann Stamitzi, kes asendas Rameaud peale seda, kui too oli läinud tülli oma patrooniga. Igatahes selleks ajaks Rameau ei vajanud enam La Pouplinièrei rahalist toetust ega kaitset.
Rameau jätkas oma tegevust teoreetiku ja heliloojana kuni surmani. Ta elas koos oma naise ja kahe lapsega oma suures sviidis Rue des Bons-Enfants hotellis. Ta lahkus sealt iga päev, et teha üksinda jalutuskäik ümbruskonna aedades (Palais-Royal or the Tuileries) ning koguda mõtteid. Mõnikord kohtus ta noore kirjaniku Chabanoniga, kes pani kirja mõne Rameau kaine ning kindla märkuse: "Päev-päevalt omandan ma järjest rohkem head maitset, kuid ma pole enam geenius." ja "Kujutlusvõime on minu vanas peas otsa saanud, selles eas ei ole tark tegeleda kunstistiilidega, mis seisnevadki ainult kujutlemises."
Rameau komponeeris viljakalt 1740ndate lõpus ning varastel 50ndatel. Peale seda tema produktiivsus lõppes, ilmselt vana ea ning haiguste tõttu, kuigi ta oli siiski võimeline kirjutama koomilise ooperi, Les Paladins (1760). Sellele järgnes veel viimane muusikaline tragöödia, Les Boréades, kuid teadmata põhjustel seda ooperit ei lavastatud ja korralik lavastus tehti alles hilisel 20. sajandil. Rameau suri 12. septembril 1764. aastal peale palavikuhoo kannatamist. Ta maeti järgneval päeval St. Eustache kirikusse Pariisis.
| |||