Okupatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
8. rida:
Enne [[19. sajand]]it oli okupeerivatel võimudel kombeks territoorium [[anneksioon|annekteerida]] ning pidada seda enda omaks. Sellest ajast peale on seoses relvastatud jõu kasutamise taunimisega seisukoht muutunud ning nüüd peetakse okupatsiooni ajutiseks olukorraks, millega ei ole võimalik territooriumi omandada. Sellele on kaasa aidanud [[Stimsoni doktriin]] ning [[ÜRO põhikiri|ÜRO põhikirjas]] sisalduv riikide territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõte.
===Haagi õigus===
'''Maasõja õiguste ja tavade konventsioonide''' kohaselt ([[Haagi konventsioon]]id aastatest [[1899]] ja [[1907]]) loetakse okupatsiooniks üksnes olukorda, kus territoorium on '''tegelikult''' allutatud võõrale võimule ja viimane on territooriumi oma valdusse võtnud, st suudab oma võimu säilitada ning tagada [[avalik kord|avaliku korra]] ja julgeoleku. Seetõttu ei teki okupatsioon koheselt [[invasioon]]iga. Haagi konventsioonide kohaselt peab okupeeriv võim "austama, kui see absoluutselt võimatu pole, riigis kehtivat õigust."
===Genfi õigus===
'''Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni''' artikkel 6 piirab okupatsiooni ajalist kestust '''ühe aastaga'''. Hoolimata sellest jääb okupeerinud võim, juhul kui ta jääb territooriumi haldama, seotuks mõningate okupatsiooni reguleerivate IV konventsiooni normidega.
Okupeeriv võim ei või sundida okupeeritud maa-ala elanikke teenima oma relvajõududes, samuti on keelatud sellesuunaline propaganda (Art 51). Okupeeriv võim ei või muuta [[avalik teenistus|avalike teenistujate]] ega [[kohtunik]]e seisundit ega rakendada nende suhtes sanktsioone (Art 54).
Okupeeriv võim on kohustatud tagama elanikkonna varustatuse toidu ja ravimitega (Art-d 55 ja 56).
Okupeeritud territooriumil kehtinud [[karistusõigus]]t ei tohi muuta, välja arvatud juhul kui see ohustab okupeerivat võimu või Genfi konventsioonide rakendamist (Art 64).
==Okupeeritud territooriume==
| |||