Enne ''Voyager 2'' möödalendu 1986. aastal, polnud Uraani [[magnetosfäär]]i uuritud ning selle olemust ei tuntud.<ref name=1986Ness /> ''Voyager 2'' abil saadud andmed näitasid, et Uraani [[magnetväli]] on üsna omapärane, kuna see ei pärine planeedi geomeetrilisest tsentrist ning on lisaks planeedi pöörlemistelje suhtes 59° nurga all.<ref name=1986Ness /><ref name=Russell993 /> Magnetiline [[dipool]] on nihkunud planeedi tsentrist lõunapooluse suunas kolmandiku planeedi raadiuse võrra.<ref name=1986Ness/> Selline ebatavaline geomeetriline asend tekitab tugevalt mittesümmeetrilise magnetosfääri, kus magnetvälja tugevus võib lõunapoolkeral langeda kuni 0,1 [[gauss]]ini (10 [[mikrotesla|µT]]) ning põhjapoolkeral tõusta kuni 1,1 gaussini (110 µT). Keskmine magnetvälja tugevus planeedi tinglikul pinnal on 0,23 gaussi (23 µT).<ref name=1986Ness/> Võrdluseks on Maa magnetväli mõlemal poolusel enam-vähem võrdne ning Maa "magnetiline ekvaator" on peaaegu paralleelne geograafilise [[ekvaator]]iga.<ref name=Russell993/> Uraani [[dipoolmoment]] on 50 korda suurem kui Maa oma.<ref name=1986Ness/><ref name=Russell993 /> Sarnaselt Uraaniga, on ka Neptuuni magnetväli nihkunud ja pöörlemistelje suhtes nurga all.<ref name=Russell993 /> Ühe hüpoteesi järgi on "jäägigantide" (Uraan ja Neptuun) magnetväljad tekkinud suhteliselt madala sügavusega ookeanide (vesi-ammoniaak) liikumisel, erinevalt Maa-tüüpi planeetidest ja "gaasigigantidest" (Jupiter ja Saturn), kus magnetvälja tekitajaks on planeedi tuum.<ref name=Atreya2006 />
Vaatamata Uraani magnetosfääri kummalisele paiknemisele, on selle teisedmuud parameetrid sarnased teisteülejäänud planeetide magnetosfääridega: selle ees on päikesetuule lööklaineala umbes 23 Uraani raadiuse kaugusel, on olemas [[magnetopaus]] 16 Uraani raadiuse kaugusel, täielikult väljakujunenud magnetvälja saba ja [[van Alleni vöö]]d.<ref name=1986Ness /><ref name=Russell993 /><ref name=Krimigis1986 /> Üleüldiselt on Uraani magnetosfäär erinev Jupiteri omast ja rohkem sarnane Saturni omaga.<ref name=1986Ness/><ref name=Russell993/> Uraani magnetvälja saba jätab enda järel jälje kosmosesse miljonite kilomeetrite ulatuses ning see on planeedi külgsuunalise pöörlemise tõttu spiraalikujuseks veninud.<ref name=1986Ness /><ref name="Magnetosphere" /> Uraani magnetosfäär sisaldab laetud osakesi: [[prooton]]eid ja [[elektron]]e koos väikese koguse H<sub>2</sub><sup>+</sup> ioonidega.<ref name=Russell993 /><ref name=Krimigis1986 /> Raskemaid ioone pole leitud. Paljud nendest osakestest on arvatavalt pärit kuumast [[koroona]]st. Ioonide ja elektronide energiad võivad küündida vastavalt 4 ja 1,2 [[elektronvolt|megaelektronvoldini]].<ref name=Krimigis1986 /> Madala energiaga (alla 1 keV) ioonide tihedus on magnetosfääri siseosas ''ca'' 2 cm<sup>−3</sup>.<ref name=Bridge1986 /> Osakeste arvukust mõjutavad otseselt Uraani kaaslased, mis jätavad magnetosfääris liikudes maha märkimisväärsed tühimikud.<ref name=Krimigis1986/> Osakeste vool on piisavalt kõrge, et põhjustada tumenemist või kaaslaste murendamist astronoomiliselt lühikese ajavahemiku jooksul (100 000 aastat).<ref name=Krimigis1986 /> See võib olla põhjuseks, miks Uraani kaaslased ja rõngad on ühtlaselt tumeda tooniga.<ref name=summary /> Uraani [[virmalised]] on suhteliselt hästi välja kujunenud, neid on nähtud eredate kaartena ümber mõlema [[magnetpoolus]]e.<ref name=Herbert1999 /> Võrreldes Jupiteriga on Uraani virmalised suhteliselt väikese osatähtsusega planeedi termosfääri [[Energiabilanss|energiabilansis]].<ref name=Lam1997 />
