Friedrich Nietzsche: erinevus redaktsioonide vahel

Mais [[1869]] pidas Nietzsche [[Basel]]is oma avakõne "[[Homeros]]e ja klassikaline keeleteadus". Baselis tutvus ta [[Richard Wagner]]iga, kes oli [[Dresdeni mäss]]u ajal [[1849]]. aasta mais olnud [[Mihhail Bakunin]]i võitluskaaslane. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, [[Ferenc Liszt]]i tütre Cosimaga, [[Tribschen]]is [[Vierwaldtstätter]]i järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma. Nietzsche, “Ecce homo”: "''Mõned tõeliselt kõrge harituse näited, mida ma Saksamaal olen kohanud, olid kõik prantsuse päritolu, esmajoones proua [[Cosima Wagner]], kõigi minuni kostnute seas kaugelt kandvaim hääl maitseküsimustes. /---/ Olles oma süvainstinktidelt nii võõras kõigele saksapärasele, et isegi sakslase lähedus minu seedimistegevust pärsib, kujunes mu esimene kokkupuude Wagneriga ka esimeseks vabaks hingetõmbeks minu elus: ma tajusin, ma austasin temas välismaad, kehastunud protesti kõigi “saksa vooruste” vastu, nende vastandit. Meie, viiekümnendate aastate sumbunud õhustiku lapsed, oleme paratamatud pessimistid kõige selle suhtes, mida seob sõna 'saksa'; me ei oska olla midagi muud kui revolutsionäärid – me ei tunnista ühtegi olukorda, kus pinnale ujub pugeja. Mulle on täiesti ükskõik, kas ta täna teistes värvides mängib, kas ta nüüd sarlakpunast kannab ja enesele husaarivormi selga ajab… Hüva! Wagner oli revolutsionäär – ta jooksis ära sakslaste juurest. Artistil ei ole [[Euroopa]]s teist kodumaad peale [[Pariis]]i: kõige viie kunstimeele délicatesse’i, mida Wagneri kunst eeldab, head nina nüansside peale, psühholoogilist morbiidsust kohtab ainult Pariisis. /---/ Veel mõni sõna eriti valitud kõrvadele: mida ma [[muusika]]st tegelikult otsin. Et ta oleks hele ja sügav kui oktoobripärastlõuna. Et ta oleks iseäralik, ülekeev, õrn, et ta oleks väike kena alatu ja sulnis naine… Mitte eales ei nõustu ma sellega, et sakslane üldse võiks teada, mis on muusika. Need, keda saksa helikunstnikeks hüütakse, on eesotsas suurimatega välismaalased, [[slaavlased]], [[horvaadid]], [[itaallased]], [[hollandlased]] – või [[juudid]]: vastasel korral tugevat, väljasurnud tõugu [[sakslased]], nagu [[Heinrich Scütz]], [[Johann Sebastian Bach|Bach]] ja [[Georg Friedrich Händel|Händel]]. Mina ise olen ikka veel piisavalt poolakas, et [[Fryderyk Franciszek Chopin|Chopini]] vastu kogu ülejäänud muusika ära anda; kolmel põhjusel teeksin ma erandi Wagneri [[Siegfried]]i-idüllile, võib-olla ka mingile osale Lisztist, kes oma õilsate orkestri-aktsentidega teistele heliloojatele silmad ette annab; viimaks veel kõigele, mis sündinud sealpool Alpe – siinpool…''"

 

 

Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud [[Liivimaa]]legi. Ka [[Tartu Ülikool]] oli teda professoriks kutsunud, nagu [[Raoul Richter]] oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti [[1875]]. aasta ümber.