Mihhail Aleksandrovitš: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
9. rida:
Pärast 1917. aasta [[veebruarirevolutsioon]]i üritasid monarhistlikult meelestatud [[Riigiduuma]] saadikud [[Pavel Miljukov]], [[Aleksandr Gutškov]] ning [[Vassili Šulgin]] päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, kus asus keiser [[Nikolai II]], et veenda teda loobuma troonist oma poja Aleksei kasuks. Nikolai II poolt vormistati troonist loobumise akt, Pihkvas 2. märtsil kell kolm. Võim pidi minema 12-aastasele Alekseile. Ent seejärel vestles endine keiser oma ihuarsti Sergei Fjodoroviga, kelle hinnangul aga verehaigust põdev [[Aleksei Nikolajevitš]] ei olnud suuteline sellist võimuraskust tervislikel põhjustel kandma. Nikolai muutis seepeale oma otsust ning koostas uue võimust loobumise akti, mille kohaselt pidi valitsema hakkama [[Nikolai Aleksandrovitš]]i vend Mihhail Aleksandrovitš Romanov, keiser [[Mihhail II]]-na.
Suurvürst Mihhail oli kuni Nikolai poja Aleksei sündimiseni 1904. aastal olnud ametlikult [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] troonipärija. Ta oli [[Venemaa Keisririigi Riiginõukogu]] liige, sõjaväeliselt auastmelt [[kindralmajor]]. [[I
Keiser Mihhail II, sõitis ta oma residentsist [[Gattšina]]st pealinna [[Petrograd]]i ning kohtus seal vürst Putjatini korteris Gutškovi, Miljukovi, [[Aleksandr Kerenski]] ja [[Mihhail Rodzjanko]]ga. Olukorda analüüsides selgus, et Mihhaili troonile asumise poolt olid Miljukov ning Gutškov, vastu aga endine [[Riigiduuma]] esimees Rodzjanko ja Ajutuse Valitsuse justiitsminister Kerenski. Nähes, et tal puudub laiaulatuslik ning ühene poolehoid reaalselt võimu omavate poliitikute poolt, loobus suurvürst Mihhail [[3. märts]]il [[1917]]. aastal troonist.
| |||