Ludwig Wittgenstein: erinevus redaktsioonide vahel

Wittgensteinil on olnud suur mõju [[loogiline positivism|loogilisele positivismile]] ning [[analüütiline filosoofia|analüütilisele]] ja [[postanalüütiline filosoofia|postanalüütilisele filosoofiale]]. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks.

Wittgensteini suguvõsa sai alguse 18. sajandi lõpus [[Laasphe]]st [[Wittgensteini loss]]i lähedalt. [[Sayn-Wittgenstein-Wittgensteini krahv ja vürst|Sayn-Wittgenstein-Wittgensteini krahvi ja vürsti]] teenistuses olnud Meyer Mosese poeg Moses Meier võttis perekonnanimeks Wittgenstein. Perekond asus elama [[Korbach]]i [[Waldecki vürstiriik|Waldecki vürstiriigis]].<ref>Macguinness 1988:1</ref> Moses Meyeri poeg Christian Hermann asus elama [[Leipzig]]i. Pärast laulatust Fanny Figdoriga luteri kirikus<ref>Macguinness 1988:3</ref> asus ta elama [[Gohlis]]esse Leipzigi lähedal, kus ta sai kaupmehena rikkaks<ref>Macguinness 1988:4</ref>. Kümne aasta pärast asus perekond elama Austriasse – algul [[Vösendorf]]i, hiljem [[Viin]]i. Laste seas oli Ludwig Wittgensteini isa [[Karl Wittgenstein]], kes lõi perekonnast lahku ning rajas ise aluse oma varandusele<ref>Macguinness 1988:11–12</ref>. Ta abiellus Leopoldine Kalmusega<ref>Macguinness 1988:13</ref>.

Ludwig Wittgenstein sündis [[26. aprill]]il 1889 kell 20.30<ref>MacGuinness 1988:24</ref> [[Viin]]is ühes Euroopa rikkamatest perekondadest<ref>Morris 2008:1</ref>. Tema isapoolsed vanavanemad, kes olid pöördunud [[judaism]]ist [[luterlus]]se, olid [[Saksimaalt]] rännanud [[Viin]]i. Ludwigi isa [[Karl Wittgenstein]] oli seal saanud rikkaks ja lugupeetuks [[Austria-Ungari]] juhtiva raua- ja terasetöösturina ning ühe edukama ärimehena. Ludwigi ema Leopoldine (sündinud Kalmus) oli [[katoliiklus|katoliiklane]], kuid ka tema isa Jakob Kalmus<ref>MacGuinness 1988:21</ref> oli juudi päritolu (ema oli Marie Stallner<ref>MacGuinness 1988:21</ref>). Seega olid kolm Ludwigi vanavanematest juudid. Ludwig ristiti katoliku kirikus, sai katoliikliku kasvatuse ja maeti katoliku kombe kohaselt, kuigi ta ei olnud kunagi usklik katoliiklane.

Ludwig kasvas üles noorima lapsena kaheksalapselises perekonnas, kus valitses intellektuaalselt ja kunstiliselt stimuleeriv õhkkond. Mõlemad vanemad olid väga musikaalsed ning kõik lapsed olid kunstiliselt (eriti muusikaliselt) ja intellektuaalselt väga andekad. Isa oli helde [[metseen]], ema andekas pianist. F. R. Leavise mälestuste järgi on Wittgenstein väitnud, et tema lapsepõlvekodus oli seitse suurt klaverit<ref>[[Rush Rhees]] (toim). ''Recollections of Wittgenstein'', Oxford 1984, lk 54.</ref>. Wittgensteinide lossitaolist kodu [[Alleegasse]]l külastasid paljud kultuuriinimesed, eriti muusikud. Sagedased külalised olid näiteks [[Johannes Brahms]] ja [[Gustav Mahler]]. Seal esinesid teiste seas [[Pablo Casals]], [[Rosé kvartett]], [[Josef Labor]], [[Marie Soldat-Roeger]] ja [[Marie Baumayer]]<ref>MacGuinness 1988:20</ref>. Muusika jäi Ludwigile tähtsaks kogu eluks ning ta kasutas oma kirjutistes sageli näiteid muusikast; siiski on ta öelnud, et pool tema elust – muusika selles – jäi tema kirjutistes väljendamata<ref>MacGuinness 1988:22</ref>. Tema neljast vennast kolm (Hans, Rudolf ja Kurt) sooritasid enesetapu<ref>Morris 2008:1 paneb selle vanemate kõrgete ootuste arvele</ref>. (Ka Wittgenstein käitus depressiivselt, eriti pärast Esimese maailmasõja kogemusi; inimsuhetes oli ta autoritaarne ja oma õigust taga ajav, kuid ka tundlik ja ebakindel.) Neljandast, [[Paul Wittgenstein]]ist, sai tuntud pianist.

Hiljem avaldas ta siiski Russellile ja [[George Edward Moore]]'ile sügavat muljet. Ei mööndunudmöödunud kaht nädalatki, kui Russell oli oma arvamust muutnud: "Ta hakkab mulle meeldima; ta orienteerub kirjanduses, on väga musikaalne, meeldiv suhtlemises (austerlane), ja ma usun, tõesti intelligentne."<ref>Bertrand Russell 29. novembril 1911 [[Ottoline Morrell]]ile.</ref> Juba varsti pidas Russell Wittgensteini mitte millekski vähemaks kui [[geenius]]eks, ja Wittgenstein arenes kiiresti Russelli õpilasest tema õpetajaks, kes kõigutas tema põhieeldusi. Tal olid Russelliga pikad jutuajamised. Wittgenstein kiindus temasse; ta saatis Russellit sageli koju ning kõneles temaga isegi Russelli riietumise ajal<ref>Moore 2008:2</ref>. Wittgenstein hakkas seal tegelema [[loogika alused|loogika aluste]] ja [[matemaatiline loogika|matemaatilise loogikaga]]. Russell lootis, et Wittgenstein suudab jätkata tehnilist tööd matemaatika aluste kallal, mis talle endale üle jõu hakkas käima<ref>Moore 2008:2</ref>: "Ma hakkan kindlasti teda julgustama. Võib-olla ta teeb suuri asju (...) Ma armastan teda ja tunnen, et ta lahendab probleemid, mille lahendamiseks mina olen liiga vana.<ref>Monk 1990:41</ref> Sel ajal olid Wittgensteini kolm suurt huviala filosoofia, [[muusika]] ja reisimine.

Aastal 1913 pani Wittgenstein kirja oma tulevase "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilise traktaadi]]" selgroo, mis on raamatu mõistmiseks oluline<ref>Morris 2008:2</ref>. 1913. aasta lõpuks tundis Wittgenstein, et kõnelused teiste õpetlastega ei ole küllaldaselt sügavad ning ta ei saa Cambridge'is enam tööd jätkata, ning otsustas töötada erakuna [[Norras]]<ref>Morris 2008:2</ref> koos [[David Pinsent]]iga omandatud mägionnis [[Skjolden]]is, kuhu pääses ligi ainult ratsa. Seal veedetud mõned kuud olid väga viljakas aeg, mil ta arendas oma ideid loogika ja [[keel (keeleteadus)|keel]]e kohta. Nendel rajanes tema teos "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]". Kevadel [[1904]] külastas teda seal [[George Edward Moore]], kellele Wittgenstein dikteeris oma märkmeid; ka need on avaldatud<ref>Morris 2008:2–3</ref>.

Vangis luges Wittgenstein [[Lev Tolstoi]] evangeeliumide kommentaari ning selle mõjul andis ta [[1919]] vangist vabanenuna isalt päritud varanduse ära. Suurema osa andis ta õdedele ja vennale, paludes tungivalt, et nad ei annaks midagi tagasi. Vaestele ta raha ei andnud, sest see oleks tema arvates saanud neid ainult rikkuda. Hiljem ütles ta kord, et ta andis raha ära selleks, et vältida inimesi, kes oleks temaga sõbrustanud raha pärast. Tõsi on ka see, et talle ei meeldinud mugavus ja luksus. Tema elulaad oli äärmiselt lihtne ja vähenõudlik.

Selle aja lõpupoole kutsus [[Moritz Schlick]] ta [[Viini ring]]i. Wittgenstein oli nõus tulema tingimusel, et tema filosoofilisi seisukohti ei kritiseerita.

Ülikoolist eemal olles ei olnud Wittgenstein siiski täiesti eemal [[matemaatika alused|matemaatika aluste]] ja filosoofia uurimisest. Ta kohtus mitu korda [[Frank Ramsey]]ga, kes uuris "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilist traktaati]]" ning käis mitu korda [[Cambridge]]'’ist Viinis kohtumas Wittgensteiniga ja ka [[Viini ring]]i filosoofidega. Nagu Wittgenstein hiljem tunnistas, näitasid need kõnelused talle, et ta oli "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilises traktaadis]]" teinud tõsiseid vigu.

Aastal [[1929]] otsustas Wittgenstein [[Frank Ramsey]] ja teiste ärgitusel [[Cambridge]]'i tagasi minna. Raudteejaama olid talle vastu tulnud Inglismaa hiilgavaimad pead, ning Wittgenstein avastas oma kohkumuseks, et ta oli saanud üheks maailma kuulsamatest filosoofidest.

Selleks ajaks olid Wittgensteini vaated [[matemaatika alused|matemaatika alustele]] radikaalselt muutunud. Varem oli ta leidnud, et matemaatika alused võib pakkuda [[loogika]], ning isegi kaalunud [[Bertrand Russell|Russell]]i ja [[Alfred North Whitehead|Whitehead]]i "[[Principia Mathematica]]" ajakohastamist. Nüüd ta väitis, et matemaatikas ei ole [[fakt]]e ning matemaatilised väited ei ole sõna otseses mõttes [[tõesus|tõesed]], vaid väljendavad lihtsalt teatud sümbolite konventsionaalseid tähendusi. Ta väitis ka, et [[vastuolu]] ei ole matemaatilise süsteemi jaoks saatuslik puudus. Ta pidas neil teemadel loengusarja, mida kuulas [[Alan Turing]] ja millel nad omavahel ägedalt vaidlesid.

Ludwig Wittgenstein on maetud Cambridge'i Ascensioni kihelkonna kabeli kalmistule (varem St. Gilesi kalmistu) Huntingdon Roadi lähedal linnast väljas. Samale kalmistule on maetud [[George Edward Moore]]. Sellel surnuaial on mittekristlaste ja nonkonformistide surnuaia maine. Wittgensteini soovi kohaselt on haud lihtne. Haual on lame hauakivi, millel on kirjutatud "LUDWIG WITTGENSTEIN 1889 – 1951". Haual on tavaliselt kaetud mahalangenud suurte männiokastega. Hauale on asetatud mänguredel, mis on vihje "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Loogilis-filosoofilise traktaadi]]" aforismile 5.64.

"Loogilis-filosoofiline traktaat" mahuks hõlpsasti ära 50 leheküljele. Ta koosneb nummerdatud väidetest 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne, kusjuures 1.1 on kommentaar 1 kohta või selle edasiarendus, 1.11 ja 1.12 on kommentaarid 1.1 kohta ja nii edasi. Põhiväiteid on seitse. Esimene kõlab nii: "''1. Die Welt ist alles, was der Fall ist.''" ('[[Maailm]] on kõik, mis on tõsi'; [[Jaan Kangilaski]] ja [[Veiko Palge]] tõlkes [[Madis Kõiv]]u ettepanekul: "Maailm on kõik, millega on tegu.") Viimane põhiväide (sellel puuduvad kommentaarid) on: "7. Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida."

"Traktaadiga" viis Wittgenstein lõpule [[keeleline pööre|keelelise pöörde]] filosoofias. Wittgensteini variandis tähendab see muu hulgas, et filosoofilisi probleeme saab mõista või lahendada ainult see, kes saab aru, milline keele väärtarvitus need tekitas. Tänu keele filosoofilisele analüüsile saab eristada mõtestatud lauseid mõttetutest, selgitades, kuidas keel toimib: "Igasugune filosoofia on "keelekriitika"." <ref>"Traktaat", 4.0031</ref> "Traktaadi" põhiideed kasvasid välja suhtlemisest [[Bernard Russell]]iga. Need paigutatakse tavaliselt [[loogiline atomism|loogilise atomismi]] alla.

Wittgensteini varajase filosoofia tuuma moodustab [[keele pilditeooria]]. Selle järgi on igal asjal keekeskeeles nimi. Need nimed omandavad tähenduse ainult tänu viisile, kuidas nad lauses omavahel seotud on. Kui nimed on lauses omavahel seotud samamoodi nagu asjad asjaolus, siis lause on tõene. Näiteks ütleb "aRb" midagi muud kui "bRa", sest nimi "b" on kord R-ist vasakul, kord paremal, nii et a ja b vaheline seos on erinev.<ref>"Traktaat", 3.1432</ref>

Pärast Cambridge'i tagasitulekut kirjutas Wittgenstein väga palju ning koostas rea lõpetamata käsikirju. Elu lõpuks oli ta kirjutanud umbes 30 000 lehekülge. Suur osa sellest, kuid kaugeltki mitte kõik, on sorteeritud ning mitmete köidetena välja antud. Tema keskmise perioodi [[1920. aastad|1920.]] ja [[1930. aastad]]) kirjutistest sisaldab suur osa rünnakuid "Traktaadis" väljenduva filosoofilise perfektsionismi vastu. Nendest töödest avaldas Wittgenstein ainult artikli "Remarks on Logical Form" (Märkused loogilisest vormist), mille ta esitas seltsis ''[[Aristotelian Society]]'' ettekandmiseks ja avaldas selle toimetistes. Ent ettekandele määratud ajaks oli Wittgenstein sellest artiklist kui väärtusetust lahti öelnud ning pidas hoopis ettekande lõpmatuse mõistest. Wittgenstein oli üha enam nördinud selle üle, et kuigi tema ei olnud veel valmis oma töid avaldama, olid mõned filosoofid hakanud avaldama tema vaadete ebatäpseid esitusi, mis põhinesid vestlustel temaga. See viis ta selleni, et ta avaldas väga lühikese kirja ajakirjale ''[[Mind]]'', kus ta hiljuti ilmunud [[Richard Braithwaite]]'i artiklit näitena tuues palus filosoofidel hoiduda tema vaadetest kirjutamisest, kuni ta on valmis need avaldama.

*[[Ray Monk]]. ''Ludwig Wittgenstein: The Duty of Genius'', New York: Macmillan 1990.

*[[Michael Morris]]. ''Routledge Philosophy Guidebook to Wittgenstein and the Tractatus Logico-Philosophicus'', [[2008]]. [http://books.google.com/books?id=GGQLn18lGNIC&printsec=frontcover&source=gbs_v2_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Google'i raamat]

[[ml:ലുഡ്‌വിഗ്ലുഡ്വിഗ് വിറ്റ്ജൻസ്റ്റൈൻ]]

[[zh:路德维希·•维特根斯坦]]