Muutmälu: erinevus redaktsioonide vahel

Ilma põhimäluta arvuti ei tööta, sest arvuti saab töödelda ainult andmeid, mis asuvad põhimälus. Iga käivitatud programm kopeeritakse [[välismälu]]st põhimällu. Põhimälu suurusest oleneb, kui palju programme korraga töötada saab. Kuna põhimälu kipub sageli väheks jääma, kasutatakse [[Saalimine|saalimise]] võtet: kui kõik andmed ei mahu põhimällu, siis hoitakse seal vaid hetkel vaja minevaid andmeid ja toimub tihe andmevahetus välismäluga. Pidev välismälu poole pöördumine teeb arvuti aeglaseks ja kuna uuemad programmid nõuavad nagunii üha rohkem mälu, ongi kasutusele võetud ühe suuremaid põhimälusid.

 

Võib juhtuda, et muutmällu on vaja kirjutada rohkem andmeid kui sinna mahub. Sellisel juhul luuakse [[ülekattestruktuur]]id. Olenevalt rakendusest võib kasutaja näidata, missugustele andmetele eraldatakse sama mälu, või mälueraldus toimub automaatselt. Osa andmetest, mis ei mahu muutmällu, kirjutatakse püsimällu. Kui nende järele vajadus tekib, loetakse nad sealt muutmällu ja seal enne olnud andmed, mis jagavad mällu loetavatega samu mälupesi, kirjutatakse nende asemele püsimällu. Andmete lugemine püsimällu ja muutmällu võtab aega, sellepärast tuleks ülekattestruktuurideks määrata andmed, mida võimalikult vähe korraga ja vaheldumisi kasutatakse, et andmeedastust püsi- ja muutmälu vahel oleks võimalikult vähe.

 

Põhimõtteliselt võib tänapäeval osa muutmälust eraldada mõttelise osa andmete jaoks, mida tavaliselt hoitakse püsimälus. Saadakse niinimetatud suvapöördusketas. Sellel olevate andmete poole pöördumine käib palju kiiremini kui püsimälus olevate andmete poole pöördumine. Kuid tuleb arvestada, et arvuti väljalülitamise korral lähevad suvapöörduskettal olevad andmed kaduma. See ei kehti küll juhul, kui arvutis on eraldi energiaallikas, tavaliselt [[aku]].