Vikipeedia

James II (Inglismaa kuningas): erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Xqbot (arutelu | kaastöö)
Robotid
101 822 muudatust
P r2.7.2) (robot lisas: be:Якаў II Сцюарт
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:King James II as Duke of York.jpg|thumb|James II]]
'''James II''' ([[14. oktoober]] ([[uus kalender|uue kalendri järgi]] [[24. oktoober]]) [[1633]] – [[16. september]] [[1701]]) oli [[Inglismaa kuningas]] ja ('''James VII''' nime all) [[Šotimaa kuningas]] aastatel [[1685]]–[[1688]]. James oli [[Charles I]] poeg ja [[Charles II]] noorem vend.
 
James oli [[Charles I]] poeg ja [[Charles II]] noorem vend, tema ema oli Prantsuse printsess [[Henrietta-Marie]]. Ta ristiti anglikaani kiriku priimase, Canterbury peapiiskopi [[William Laud]]i poolt. 3-aastasena nimetati ta mereväe juhiks (''Lord High Admiral'') ja selle positsiooni säilitas ta ka täiskasvanuna. [[1644]]. aastal sai ta ka [[Yorki hertsog]]iks. [[1646]]. aastal, kui rojalistid [[Inglise kodusõda|Inglise kodusõjas]] lüüa said, põgenes James Madalmaadesse ning elas esialgu [[Haag]]is ning hiljem Prantsusmaal, kus ta osales [[Fronde]]'i mässu mahasurumisel, saades nii oma esimesed sõjalised kogemused.
James lubas [[1659]] [[Anne Hyde]]'ile, et abiellub temaga. Anne pärines lihtrahva seast ja niisugune abielu olnuks võimatu, kuid esiteks kehtis parajasti vabariik ja teiseks oli üldiselt oodata, et kui kuningasugu üldse jätkub, siis vanema venna Charlesi kaudu, kes paljude armukestega lapsi sai. Ainult niisuguste asjaolude kokkulangevuse tõttu võis Anne Hyde kuningliku perekonna liikmega abielluda. Ehkki abielu vastu oli avalik arvamus ja Anne'i isa, sõlmiti abielu [[3. september|3. septembril]] [[1660]] [[London]]is.
 
Siiski[[1660]]. taastatiaastal, kui Inglismaal kuningavõimmonarhia jataastati ([[restauratsioon]]), sai Jamesist saioma peatseltvenna Charles II troonipärija. [[1659]]. aastal oli James lubanud abielluda oma armastatu [[Anne Hyde]]'iga, sestkes pärines lihtrahva seast. Sellist abielu loeti võimatuks, kuid Jamesi lubaduse hetkel oli Inglismaa veel vabariik ja teiseks oli üldiselt oodata, et kui kuningasugu üldse jätkub, siis vanema venna Charlesi kaudu, kes paljude armukestega lapsi sai. Ainult niisuguste asjaolude kokkulangevuse tõttu võis Anne Hyde kuningliku perekonna liikmega abielluda. Ehkki abielu vastu oli avalik arvamus ja Anne'i isa, sõlmiti abielu [[3. september|3. septembril]] [[1660]] [[London]]is. James aga jäi troonipärijaks, sest Charles II abikaasa ei olnud võimeline lapsi saama. Charles pidas küll endiselt armukesi, kuid keeldus oma naisest lahutamast ja uuesti abiellumast. Nii olid kõik tema lapsed ebaseaduslikud.
 
Jamesi esiklaps sündis kaks kuud pärast pulmi, kuid suri varsti. Üldse sünnitas Anne 8 last, kellest 6 surid lapseeas. Suureks said kaks tütart [[Mary II|Mary]] ja [[Anne (Suurbritannia)|Anne]], kellest esimene ei saanud lapsi ja teine elas kõik oma lapsed üle.
 
Pärast Anne Hyde'i surma [[31. märts]]il [[1671]] abiellus James [[21. november|21. novembril]] [[1673]] [[Modena ja Reggio hertsog]]i [[Alfonso IV d’Este]] tütre [[Maria Beatrice d'Este]]ga. 5 nurisünnituse kõrval sündis abielust 7 last, kellest viiendatäsikasvanuiks sünnipäevani elasidsaid ainult kaks noorimat, [[James Francis Edward StewartStuart]] ja [[Louisa Maria StewartStuart]].
 
Charles II valitsusajal paistis James II silma väejuhina, juhtides Inglise mereväge [[1665]]–[[1667]] ja [[1672]]–[[1674]] sõdades Madalmaade vastu. Sealjuures oli tema võimu all Põhja-Ameerikas hollandlastelt vallutatud Nieuuw Amsterdam, mis tema auks nimetati [[New York]]iks (kuna James oli Yorki hertsog). [[1666]]. aastal paistis James silma Londoni suure tulekahju kustutamisel, mis tagas talle suure osa londonlaste poolehoiu.
Et James oli veendunud katoliiklane, oli tema positsiooni kuningana ebakindel. Rahulolematus tema suhtes üha kasvas. James ei pooldanud parlamendi võimu suurendamist ja püüdis valitseda küllaltki absolutistlikult. Seetõttu otsustas [[parlament]] Inglismaa valitsejaks kutsuda Charles I lapselapse, [[Oranje vürst]] [[William III|Willemi]], kes oli abielus Jamesi tütre Maryga. [[Kuulus revolutsioon|Kuulsa revolutsiooniga]] James kukutatigi ja Inglismaa muutus tunduvalt parlamentaarsemaks: kuninga roll kahanes.▼
 
[[1668]]. või [[1669]]. aastal pöördus James salaja katoliku usku. Mõni aeg pärast seda algasid aga katoliiklaste õiguste piiramised: [[1673]]. aastal nõudis parlament, et ükski katoliiklane ei saaks riigiametisse, sõjaväkke või ametnikkonda. Et James keeldus selle seaduse kohaselt oma protestantlust kinnitamast, tuli avalikuks, et temast oli saanud katoliiklane. Anglikaani jumalateenistuste külastamist jätkas ta siiski kuni [[1676]]. aastani. [[1677]]. aastal puhkes nn ''Exclusion Crisis'', kuna suur osa parlamendiliikmetest püüdis Jamesi troonipärija kohalt kõrvaldada. Neile oli probleemiks aga Charles II lastetus ja ka see, et ühtegi teist tõsiseltvõetavat troonipretendenti polnud sel hetkel võtta. Pingelises õhkkonnas tekkisid aga kuulujutud katoliiklaste vandenõust ja soovist James kohe troonile panna. Inglismaal puhkes katoliiklastevastane hüsteeria, neid jälitati ja vangistati. Charles II saatis Jamesi seetõttu [[1680]]. aastal Brüsselisse ning hiljem samal aastal asus ta asevalitsejaks Šotimaale, kus ta aitas [[Edinburgh]]i kujundada oluliseks poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks. Ajapikku pinged lahtusid ja kui [[1683]]. aastal sai teatavaks vandenõu, mille käigus plaaniti kõrvaldati nii Charles II kui ka James ning taastada Cromwellistiilis vabariik, tõi see Jamesile troonipärijana küllaltki suure toetuse. [[1684]]. aastal sai ta tagasi koha kuninga salanõukogus ning seejärel ei tehtud enam tõsisemat katset tema trooniletõusu takistada.
 
▲EtKui James oli[[1685]]. veendunudaasta katoliiklanevõimule sai, oli tema positsioonipositsioon kuningana siiski ebakindel. Rahulolematus tema suhtes üha kasvas. James ei pooldanud parlamendi võimu suurendamist ja püüdis valitseda küllaltki absolutistlikult, kutsumata pärast [[1686]]. aastat parlamenti enam kokku. [[1687]]. aastal andis ta välja usutolerantsi edikti, millega katoliiklastele anti anglikaanidega võrdsed õigused, ning [[1688]]. aastal sündis talle poeg James Francis Edward, mis tõi kaasa protestantliku eliidi hirmu, et katoliiklik dünastia jääbki Inglismaal püsima. Seetõttu otsustas [[parlament]] Inglismaa valitsejaks kutsuda Charles I lapselapse, [[Oranje vürst]] [[William III|Willemi]], kes oli abielus Jamesi tütre Maryga. [[Kuulus revolutsioon|Kuulsa revolutsiooniga]] James kukutatigi ja Inglismaa muutus tunduvalt parlamentaarsemaks: kuninga roll kahanes tunduvalt.
 
James II püüdis [[1689]]–[[1690]] trooni tagasi saada, ent sai lüüa. Oma ülejäänud elu elas ta [[Prantsusmaa]]l [[Louis XIV]] kaitse all. Tema poeg James Francis Edward ja pojapoeg [[Charles Edward Stuart]] püüdsid hiljem samuti Inglismaa troonile tõusta, ent edutult.
 
James sai kahe armukesega 7 last, kellest 5 said täiskasvanuks. Nende kaudu püsib Jamesi sugu tänapäevani, ent seaduslikest järglastest oli viimane poja Jamesi noorem poeg [[Henry StewartStuart]], kes suri [[1807]].
 
{{algus}}
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/James_II_(Inglismaa_kuningas)"