Skeletilihaskude: erinevus redaktsioonide vahel

'''Skeletilihaskude''' ehk vöötlihaskude on tahtele alluv [[kude]], mida kontrollib somaatiline [[närvisüsteem]]. See on üks kolmest peamisest lihaskoe tüübist südame- ja silelihaskoe kõrval. Skeletilihased kinnituvad luudele kollageeni kimpudest moodustunud [[kõõlus|kõõluste]] abil. Kude on mesodermaalset päritolu.

Skeletilihase moodustavad skeletilihaskiud ehk vöötlihaskiud ehk vöötlihasrakud. Need kiud on pikad, silindrikujulised, hulktuumsed ning koosnevad müofibrillidest. Müofibrille moodustavad lihasvalgud aktiin ja müosiin. [[Aktiin]] ja müosiin omakorda moodustavad [[sarkomeer|sarkomeere]], mis on skeletilihaskiudude põhiline funktsionaalne üksus, skeletilihase vöödilise mustri põhjus ja vajalik lihaskontraktsiooni jaoks. Skeletilihas kujutab endast [[sidekude|sidekoeliste]] fastsiatega ümbritsetud lihaskiudude kimpusid. Lihaskiud kimpudes on üksteise suhtes paralleelsed. Kimpude asetus üksteise, aga ka kõõluste suhtes varieerub.<ref name=Martini> Martini, Frederic H.; Timmons, Michael J.; Tallitsch, Robert B. (2008). Human Anatomy (6 ed.). Benjamin Cummings. pp. 251–252. ISBN 9780321500427. </ref>

Lihaskiud formeerub embrüonaalse arengu käigus, arvukate diferentseerumata müoblastide ühinemisel. Müoblastid on lihaskiu embrüonaalsed eellasrakud. Müoblastide ühinemine lihaskiududeks lõpeb enne sündi, pärast sündi toimub ainult lihasrakkude suuruse kasv. Skeletilihaskoes, kui teda mikroskoobi all vaadada, esineb iseloomulik vöödiline muster. Seda põhjustavad lihaskiu [[tsütoplasma]] tsütoskeleti elemendid. Põhilised tsütoplasma valgud on müosiin (jämedad filamendid) ja aktiin (peened filamendid), mis moodustavad korduvad üksused – sarkomeerid. Müosiini ja aktiini interaktsioonid on vastutavad lihaskontraktsiooni eest. Lihaskiu diameeter ja pikkus varieeruvad nii liigisiseselt kui ka liikide vahel. Skeletilihaskiu diameeter on umbes 10–100 mikromeetrit, pikkus 10–15 cm.

<td>[[mitokonder|Mitokondrite]] tihedus</td>

**[[ATP]] aeglane lõhustamine

Individuaalsed skeletilihased on nende kolme kiutüübi (I, IIa, IIx) kombinatsioonid, aga nende proportsioonid lihases varieeruvad sõltuvalt lihase tegevusest. Oluline on see, et kuigiKuigi lihas on kombinatsioon kolmest erineva iseloomuga kiust, siis motoorne üksus saab koosneda vaid ühte tüüpi lihaskiududest. Seda demonstreerib lihaskontraktsioon. Näiteks nõrga kontraktsiooni puhul aktiveeruvad ainult tüüp I motoorsed üksused. Need kiud lähevad kasutusse peamiselt vastupidavusaladel. Tugevamal kontraktsioonil osalevad tüüp IIa kiud. Tüüp IIa osaleb ka tüüp I kiudude assisteerimisel. Maksimaalse kontraktsiooni annavad tüüp IIx kiud, mis aktiveeritakse alati viimastena. Neid kiudusid kasutatakse tarakaaluliigutustel ja need väsivad kiiresti. Arenenud elektromüograafia tehnoloogiad(EMG techniques) võimaldavad uurida, millised lihaskiud rakendatakse füüsilise harjutuse ajal tööle. Arvatakse, et skeletilihaskiudude totaalne arv organismis elu jooksul ei muutu. Arvatakse ka, et lihaskiudude tüübid ei varieeru sõltuvalt soost või vanusest, kuid erinevates lihastes ja erinevatel inimestel lihaskiudude tüübid varieeruvad märkimisväärselt. Väheaktiivsetel meestel, naistel ja lastel on 45% tüüp II ja 55% tüüp I kiudusid. <ref name=webball> http://www.webball.com/cms/page7137.cfm </ref> Tippsportlastel täheldatakse teatud mustreid kiudude esinemisel lihastes. Näiteks vastupidavusalade sportlastel on rohkem tüüp I kiudusid. Sprinteritel jällegi suurel hulgal tüüp IIb kiude. Keskmaajooksjatel esineb ligikaudu võrdsel hulgal tüüp IIa ja IIx kiudusid. Sama on sageli ka jõualade, näiteks heitjad ja hüppajad puhul. On pakutud, et erinevat tüüpi harjutused ja treening kutsuvad esile muutusi skeletilihaskiududes. <ref name=webball />. Veel arvatakse, et kui mõnda aega järjepidevalt teha vastupidavustüüpi treeningut, siis osad tüüp IIb kiud transformeeruvad tüüp IIa kiududeks. Üksmeel selles siiski puudub. Samuti võib olla, et IIb kiud suurendavad anaeroobset võimekust pärast kõrge intensiivususega vastupidavustreeningut, mis viib neid tasemele, kus nad on võimelised aeroobseks metabolismiks sama tõhusalt kui treenimata lihaste aeglaselt kokkutõmbuvad kiud. Seda oleks võimalik saavutada mitokondrite suuruse ja arvu suurenemisega ning sellega seotud muutustega, mitte muutustega kiu tüübis.

Iga [[organell]] ja makromolekul lihaskius toetab lihaskiu funktsiooni. Lihaskiu [[rakumembraan|plasmamembraani]] nimetatakse sarkolemmiks ja tsütoplasmat sarkoplasmaks. Sakoplasmas on müofibrillid. Müofibrillid on pikad proteiini kimbud, diameetriga umbes 1 mikromeeter. Iga müofibrill sisaldab müofilamente. Tuumad on lamenenud, perifeersed, vastu sarkolemmi. Müofibrillide vahel on mitokondrid. Lihaskoes puudub siledapinnaline [[endoplasmaatiline retiikulum]], sisaldab hoopis sarkoplasmaatilist retiikulumi. Sarkoplasmaatiline retiikulum on torukeste süsteem, paralleelne lihaskiududega ning toimib kaltsiumi reservuaarina. Kaltsium on vajalik lihaste kontraktsiooniks. Sarkolemm sopistub risti lihaskiudude vahele ja moodustab triaadi ehk T-süsteemi. Ühte T-süsteemi kuuluvad kaks terminaalset tsisterni ja nendevaheline T-toruke. Terminaalsete tsisternide piirkonnas on sarkoplasmaatiline retiikulum ning T-süsteem tihedalt seotud. <ref> Vain, Arved. (2002). Müomeetria. Skeletilihaste funktsionaalse seisundi biomehaaniline diagnostika. Tartu, Tartu Ülikool. Lk.5. </ref> T-torukesed on teed aktsioonipotentsiaalile. Viimane on signaal sarkoplasmaatilisele retiikumile, et see vabastaks kaltsiumi, mis põhjustab lihase kontraktsiooni.