Flopiseade: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
==8-tollise diski päritolu==
[[Image:FDD Patents Collage.jpg|400px|right|thumbnail|200px|IBM 8 tollise flopiseadme patent]]
1967. aastal andis IBM oma San Jose (California) mäluseadmete arenduskeskusele ülesande töötada välja töökindel ja odav süsteem, et laadida mikrokoode nende System/370 suurarvutitesse läbi protsessi, mida tuntakse Initial Control Program Load nime all (ICPL). System/370 oli IBM’i esimene arvutisüsteemide pere, mis ulatuslikult kasutas mikrokoodiks
|title =IBM'S 360 and Early 370 Systems
|last = Emerson Pugh et al.
|year = 1991
|publisher = MIT Press
|page = 496
}}</ref> ebapüsivat lugemis/kirjutamis pooljuht-mälu, niiet enamus mudelite puhul pidi alati<ref>Except for the 155, 155 II, 165, 165 II and 195.</ref> sisselülitamisel mikrokoodi laadima (System/370 eelkäija, System/360 kasutas mikrokoodiks üldiselt püsivat lugemismälu). Samas tahtis IBM ka odavat meediat, mida oleks võimalik klientidele saata tarkvarauuendustega<ref>
{{cite book
|last = Daniel
|first = Eric D.
|coauthors = Mee, C. Denis; Clark, Mark H.
|title = Magnetic Recording - The First 100 Years
|chapter = 19. Data Storage On Floppy Disks
|publisher = IEEE Press
|year = 1999
|page = 302
}}</ref>.
IBM-i üks tootejuhtidest, [[Alan Shugart]], delegeeris selle ülesande David L. Noble’ile<ref>Pugh, Emerson W.; Johnson, Lyle R.; Palmer, John H., [http://books.google.com/books?id=MFGj_PT_clIC&printsec=frontcover&dq=IBM%27s+360+and+Early+370+Systems "IBM's 360 and Early 370 Systems"], Cambridge : MIT Press, 1991. ISBN 0262161230. Cf. pp.513-523 on David L. Noble and the invention of the floppy disk apparatus.</ref>, kelle tiim töötas välja paindliku read-only disketi (mäludiski), mis oli 8-tollise diameetriga ning 80 kilobaidise andemahtuvusega. Algne disk oli katmata, aga kuna mustus kujunes üsna tõsiseks probleemiks, siis suleti disk plastikust ümbrikusse, mis oli riidega vooderdatud, et tolmuosakesi eemaldada<ref>[http://archive.computerhistory.org/resources/access/text/Oral_History/102657926.05.01.acc.pdf] Oral History Panel on 8 inch Floppy Disk Drives., , Ed. Jim Porter, 2005 - pg 30 "And they finally found out that that was dirt on the disk or a hair or a particle of some sort ... We glued some pink wipe on it, cut the holes in for the head and the center clamping and all of that and we put that on and lo and behold the problem disappeared, clean as a whistle."</ref>. IBM tuvustas disketti 1971. aastal, mil see oli lõpuks müügivalmis. <ref>http://www-03.ibm.com/ibm/history/exhibits/storage/storage_chrono20.html</ref><ref>Jaapani leiutaja, [[Yoshiro Nakamatsu]], väidab et leiutas ise disketti tuuma, ja 1952 aastal registreeris oma [http://www.iht.com/articles/1995/04/10/matscon.ttt.php leiutise]. Ta väidab ka, et[http://www.pingmag.jp/2006/10/20/twilight-zone-dr-nakamats-inventions leiutas] 16 patenti IBM'i jaoks, küll ei ole tema väidete kinnitamiseks tõendeid.</ref>
▲1967. aastal andis IBM oma San Jose (California) mäluseadmete arenduskeskusele ülesande töötada välja töökindel ja odav süsteem, et laadida mikrokoode nende System/370 suurarvutitesse läbi protsessi, mida tuntakse Initial Control Program Load nime all (ICPL). System/370 oli IBM’i esimene arvutisüsteemide pere, mis ulatuslikult kasutas mikrokoodiks[1] ebapüsivat lugemis/kirjutamis pooljuht-mälu, niiet enamus mudelite puhul pidi alati[2] sisselülitamisel mikrokoodi laadima (System/370 eelkäija, System/360 kasutas mikrokoodiks üldiselt püsivat lugemismälu). Samas tahtis IBM ka odavat meediat, mida oleks võimalik klientidele saata tarkvarauuendustega[3].
Uut seadet, mida arendati koodnime Minnow all ja tarniti kui 23FD, oli standardne osa System 370 protsessiühikutest (IBM-i siseselt oli kasutusel teine seade koodnimega Mackerel, et kirjutada turustuseks buudikettaid<ref>[
1973. aastal hakkas IBM tarnima oma esimest lugemis/kirjutamis disketidraivi 33FD osana 3740 Data Entry System’ist<ref>[
▲Uut seadet, mida arendati koodnime Minnow all ja tarniti kui 23FD, oli standardne osa System 370 protsessiühikutest (IBM-i siseselt oli kasutusel teine seade koodnimega Mackerel, et kirjutada turustuseks buudikettaid[8]). Samas kasutati seda kui programmilaadimisseadet teiste IBM-i toodete, nagu näiteks 2835 Storage Control Unit jaoks.[9] Mõne aja pärast lahkus Alan Shugart IBM’st ja asus tegutsema Memorex’is, kus tema tiim hakkas 1972. aastal tarnima Memorex 650-t 175 kB mahtuvusega, mis oli esimene lugemis-kirjutamis disketidraiv.
[[Image:Floppy Disk Drive 8 inch.jpg|right|thumb|8-tolline flopiseade (3½ tolline diskett võrdluseks)]]
▲1973. aastal hakkas IBM tarnima oma esimest lugemis/kirjutamis disketidraivi 33FD osana 3740 Data Entry System’ist[10] koodnimega „IGAR“[11] , mis oli loodud selleks, et otseselt välja vahetada IBM-i perfokaartidel põhinevad andmesisestusmasinad. Tähelepanuväärne oli IBM’i lugemis-kirjutamis diskide juures see, et kasutati teflonibaasil riidest sisekatet, et meedia eluiga pikendada. 1976. aastal suurendas tarnija Verbatim vastupidavust veelgi, kui lisati teflonkate otse magnetdiskile endale.[12] Uus süsteem kasutas teistsugust salvestusformaati, mis talletas kuni 250¼ kB samadele diskidele. Seda formaati toetavaid draive pakuti nii mõnegi tootja poolt ja üsna pea muutusid need väiksema infokoguse liigutamisel tavalisteks. Seda diskiformaati hakati kutsuma kui Single Sided Single Density ehk SSSD formaadiks. See kavandati hoidma täpselt sama palju infot kui üks karp ehk 2000 perfokaarti. Disk oli jagatud 26 sektori 77 rajale, millest igaüks salvestas 128 baiti.
Kui 1970-ndatel arendati välja esimesi mikroarvuteid, siis 8-tollist flopit kasutati nende puhul kui üht vähest suure kiirusega massmäluseadet, mis oli sihtgrupi jaoks (erakasutajad ja väikefirmad) vähegi taskukohasema hinnaga. Esimene mikroarvutite operatsioonisüsteem CP/M tarnis algselt 8-tolliseid diske. Samas olid draivid siiski veel kallid, makstes alguspäevil tavaliselt rohkem kui see arvuti, mille külge nad olid pandud, niisiis enamus selle aja masinatest kasutasid siiski veel kassette.
29. rida ⟶ 47. rida:
1973. aastal asutas Shugart ka ettevõtte Shugart Associates, mis sai 8-tolliste diskidraivide domineerivaks tootjaks. Nende SA800 muutus kogu tööstuse standardiks kujutegurite ja ühilduvuse mõttes.
1976. aastal tutvustas IBM 500 KB-st Double Sided Single Density (DSSD) formaati ja 1977. aastal 1-1.2 MB-st Double Sided Double Density (DSDD) formaati.
[[File:5.25 in. floppy disk drive top.jpg|thumb|left|Katteta 5¼-tolline flopiseade.]]
[[File:Floppy Disk Drives 8 5 3.jpg|thumb|left| 8″, 5¼″ ja 3½″ flopiketa lugejad]]
== 5¼ tolline flopiseade==
40. rida ⟶ 61. rida:
Enamustele kodu arvutitele aastast 1970-1980 oli floppiseade põhiline admesalvestus seade. Kuna masinatel puudus kõvaketas, laeti operatsiooni süsteem harilikult diskettilt, mis eemaldati ja vahetati siis teise vastu, kuhu oli salvestatud soovitud aplikatsioon. Mõnedel arvutitel oli kaks floppi seadet, mis lubas kasutajal jätte OS floppi paigale ja lihtsalt vahetada programme sisaldavaid kettaid. 1980'ndate alguses ilmusid seadmed mis tõstsid mahutuvuse 720 KB'ile.
Aastal 1984 koos IBM PC/AT tulid turule ka kõrgtihedusega diskettid, mis kasutasid 96 rada tolli kohta, mis suustsid mahutada 1,200 KB<ref>80 tracks × 2 sides × 15 (512-byte) sectors [http://www.buildorbuy.org/floppydisk.html Table Of Diskette Formats]</ref>. Kuna sellajal tavaline [[kõvaketas]] mahutas 10-20 MB, siis peeti sellist suurust üsnagi mahukaks. Kuna kõrgtihedusega seadmed suutsid kirjutada ka kahepoolsetele diskettidele siis oli ka uuenduste loomine üpriski kerge.
Kui silt välja jätta, siis olid 5¼-tollised disketid väliselt identsed kahepoolsete teisikutega. See viis kummalise situatsioonini, kus seade ise ei saanud aru kui suur diskett sisestati enne kui oli sealt andmed maha lugenud. Tänu sellele oli võimalik kõrgtihedust lugeva seadmega võimalik kirjutada kahepoolne flopi ümber kõrgtiheduse omaks. See harilikult töötas. Probleem oli sellest, et kõrgtihedusega disketid olid tehtud teiset materialist. Kui kirjutati kõrgtihedusega flopile siis lülitati lugemis-kirjutamis pea teisele seadistusele, mis kasutas tugevamat magnetvälja. Kahepoolse flopi vanem materjal ei olnud mõeldud kannatama nii võimast magnetvälja võis juhtuda, et uus tugevam magnetväli kustutas andmed disketilt. Uutele 3½-tollistele floppidele lisati auk ketta kestale, mis võimaldas flopiseadmel ära tunda kas tegu on kõrgtihedus diskettiga.
1980'ndate lõpuks oli suurem turuosa juba uutel 3½-tollistel floppidel. Sellajal oli veel saadaval 5¼-tollised disketid ja flopiseadmed. 1990'ndate alguses kasutasid 5¼-tolliseid kettaid ainult need kellel olid vanema ajastu arvutid. Kõik uuemad arvutid tulid juba 3½-tolliste seadmetega. Kui [[Windows 95]] turule jõudis, oli ta saadaval ainult 3½-tollistel floppidel, et seda saada 5¼-tollistel floppidel tuli see eraldi tellida.
==Areng==
| |||