I²C: erinevus redaktsioonide vahel

I²C kasutab vaid kahte kahesuunalist [[avatud kollektor|avatud kollektoriga]] ühendust milleks on andmesiin ning kellatakt. Lisaks omab see ka [[pull-up]] takisteid. Nimetatud liidese pinge on tavaliselt +5V või +3.3V kuigi muude pingetega süsteemidlubatud on ka lubatudmuude pingetega süsteemid.

I²C näidisdisainil on 7 või 10 bitiline (olenevalt kasutatavast seadmest) aadressiruum. Kõige tavalisem kiirus millega seda siini kasutatakse on 100kbit/s standard moodisrežiimis ning 10 kbit/s madalakiirusegamadala moodiskiirusega režiimis, kuigi on lubatud ka meelevaldselt madalad kiirused. Hiljutised I²C siini redigeerimised on muutnud võimalikuks suurema hulga sõlmede kasutamist ning võimaldanud suuremate kiiruste kasutamist (400 kbit/s Kiir töörežiim, 1 Mbit/s Kiir töörežiim plussispluss-is ja 3.4 Mbit/s kiireimas töörežiimis).

Tuleb silmas pidada, et infovahetus kiirused mida eelnevalt mainiti on infovahetus ülem ja alam seadmete vahel ning ilma taktivenituseta või muude riistvara kulutusteta. Protokolli kulutuste alla kuuluvad alama aadress ja mõni kord ka [[register|registri]] aadress alam-seadmes, samamoodi ka baidi [[ACK/NACK]] bitid. Sellest tulenevalt on kasutaja kasuliku andmemahu kiirus väiksem kui seadmete vahel toimuv suhtluskiirus. Näiteks, kui iga suhtlus alamseadmega lubaks saata vaid ühte baiti infot saaksime kasuliku infovahetuskiiruse vaid poole seadmete vahelisest suhtluskiirusest.