UV/Vis-spektroskoopia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
41. rida:
Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (300-2500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190-400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 160-2000 nm, ja viimasel ajal ka valgusdioodid (LED)<ref>Skoog, et al. Principles of Instrumental Analysis. 6th ed. Thomson Brooks/Cole. 2007, 349-351.</ref> nähtava valguse jaoks. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina.
[[File:UV-vis.png|pisi|Lihtsa ühekiirelise spektromeetri skeem.]]
Spektrofotomeeter võib olla kas ühe- või kahekiireline. Ühekiirelises instrumendis kõik valgus läbib proovi küvetti. ''I<sub>o</sub>'' mõõdetakse proovi küvetikambrist eemaldades. See on kõige varajasem spektromeetri tüüp, mis sellegi poolestsellegipoolest leiab laialdast kasutust õppe- ja tõõstuslaborites.
 
Kahekiirelises instrumendis valguskiir jagatakse enne proovini jõudmist kaheks. Üht kiirt kasutatakse referentsiks ja teine läbib proovi. Referentskiire intensiivsus loetakse 100% läbitavuseks (neelduvus puudub) ja saadud mõõtetulemus on nende kahe kiire intensiivsuste suhe. Mõndadel kahekiirelistel instrumentidel on kaks detektorit (fotodioodi) ja referentskiire ning proovi läbiva kiire intensiivsus mõõdetakse samal ajal. Teist tüüpi instrumentides mõlemad kiired läbivadkatkestit, mis laseb korraga läbi ainult ühe kiire. Detektor mõõdab kordamööda proovi läbiva kiire ja referentskiire intensiivsust. Katkesti tsüklis võib olla üks või mitu tumedat intervalli. Sellisel juhul on võimalik mõõdetud intensiivsusi korrigeerida eraldades nendest tumeda intervalli intensiivsuse.