Skeletilihaskude: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Koolitöö|14. novembril 2011|kool=TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond}} '''Skeletilihaskude''' ehk vöötlihaskude on tahtele alluv kude, mida kontrollib somaatiline närvis...' |
Resümee puudub |
||
4. rida:
Skeletilihase moodustavad skeletilihaskiud ehk vöötlihaskiud ehk vöötlihasrakud. Need kiud on pikad, silindrikujulised, hulktuumsed ning koosnevad müofibrillidest. Müofibrille moodustavad lihasvalgud aktiin ja müosiin. Aktiin ja müosiin omakorda moodustavad [[sarkomeer|sarkomeere]], mis on skeletilihaskiudude põhiline funktsionaalne üksus, on skeletilihase vöödilise mustri põhjuseks ja vajalik lihaskontraktsiooni jaoks. Skeletilihas kujutab endast sidekoeliste fastsiatega ümbritsetud lihaskiudude kimpusid.
==Skeletilihaste rühmad==
Lihaste funktsioonid on väga mitmekesised, see tõttu jaotatakse nad välise kuju järgi nelja rühma:
1. Mitmeosalised ja komplekslihased. Luukangidele kinnitumine paljude kinnituskohtadega. Siin on näiteks selja süvalihased.
2. Lamedad ehk laiad lihased. Laiad lihased ühendavad kere ja jäsemed või asetsevad õõnsuste seintel. Selja ja rinna pindmised lihased ja kõhuõõnelihased. Selja lailihas, mis ka siia alla kuulub, on lehvikutaoline. Hea vastupidavus nii staatilistele kui ka dünaamilistele pingutustele on lamedatel lihastel, millel on lai ja lame kõõluseline osa.
3. Käävjad lihased. Lihasekõht kitseneb otste poole ja läheb üle kõõluseks. Need lihased paiknevad jäsemetel.
4. Sõõr- ja sulgurlihased. Kontsentriliselt ümber ava, süvendi. Kui lihas kontrakteerub, siis ava, mida see lihas ümbritseb, muutub väiksemaks. Need lihased tihti sisemiste ja välimiste vahekäikude sisse- ja väljapääsudes. Näiteks suu ja silma sõõrlihas.
==Skeletilihaskiud==
181. rida ⟶ 195. rida:
Iga organell ja makromolekul lihaskius toetab lihaskiu funktsiooni. Lihaskiu plasmamembraani nimetatakse sarkolemmiks ja tsütoplasmat sarkoplasmaks. Sakoplasmas on müofibrillid. Müofibrillid on pikad proteiini kimbud, diameetriga umbes 1 mikromeeter. Iga müofibrill sisaldab müofilamente. Tuumad on lamenenud, perifeersed, vastu sarkolemmi. Müofibrillide vahel on mitokondrid. Lihaskoes puudub siledapinnaline ER, sisaldab hoopis sarkoplasmaatilist retiikulumi. Sarkoplasmaatiline retiikulum on torukeste süsteem, paralleelne lihaskiududega ning toimib kaltsiumi reservuaarina. Kaltsium on vajalik lihaste kontraktsiooniks. Sarkolemm sopistub risti lihaskiudude vahele ja moodustab triaadi ehk T-süsteemi. Ühte T-süsteemi kuuluvad kaks terminaalset tsisterni ja nendevaheline T-toruke. Terminaalsete tsisternide piirkonnas on sarkoplasmaatiline retiikulum ning T-süsteem tihedalt seotud. T-torukesed on teed aktsioonipotentsiaalile. Viimane on signaal sarkoplasmaatilisele retiikumile, et see vabastaks kaltsiumi, mis põhjustab lihase kontraktsiooni.
==Raku füsioloogia ja kontraktsioon==
Lisaks sarkomeere moodustavatele aktiinile ja müosiinile on skeletilihaskiududes veel kaks regulaatorvalku, troponiin ja tropomüosiin, mis on osalised lihaskontraktsioonis. Need valgud on seotud aktiiniga ja teevad koostööd, et takistada puhkeolekus aktiini interaktsiooni müosiiniga. Erutuse skeletilihasrakus tekitab neurotransmitter atsetüülkoliin, mis vabaneb neuromuskulaarses ühenduses motoorsete närvide poolt.
Kui rakk on aktsioonipotentsiaali poolt piisavalt stimuleeritud, et kokku tõmbuda, vabastab raku sarkoplasmaatiline retiikulum ioonset kaltsiumi (Ca2+), mis interakteerub troponiiniga. Kaltsiumiga seotud troponiini konformatsioon muutub, sellele järgneb tropomüosiini liikumine, mille tagajärjel eksponeeruvad müosiini seondumiskohad aktiinil. See võimaldab müosiinil ja aktiinil ATP-sõltuvat seostumist ja lihas lüheneb.
==Skeletilihase füüsikalised aspektid==
Lihase jõud on proportsionaalne füsioloogilise ristlõikepindalaga ja lihase kiirus on proportsionaalne lihase pikkusega. Kõõluse tugevuse määravad mitmed biokeemilised parameetrid, sealhulgas vahemaa lihase luule seondumiste vahel, lihase suurus ja pöörlemistelg. Lihased on üldiselt organiseeritud nii, et samal ajal kui üks grupp lihaseid tõmbub kokku, siis teine grupp lõdveneb või pikeneb. Antagonism närviimpulsi ülekandel lihastesse tähendab, et on võimatu täielikult stimuleerida kahe vastandliku lihase kokkutõmmet samal ajal. Tasakaaluliigutuste ajal, näiteks heitmine/viskamine, toimub, eriti liigutuse lõpupoole, niiöelda pidurdussüsteem: rinnalihased ja deltalihase anterioorne osa kontrakteeruvad, et tõmmata kätt ettepoole. Samal ajal lihased õla taga ka kontrakteeruvad ekstsentriliselt, et aeglustada liikumist viskamisel vigastuse vältimiseks. Treeningprotsessi osa on õppida lõdvestama antagonistlikud lihased, et suurendada rinda ning anterioorsesse õlga rakendatavat jõudu.
Lihaskontraktsioon põhjustab vibratsiooni ja heli. Aeglaselt kokkutõmbuvad lihased teevad 10-30 kontraktsiooni sekundis (10-30 Hz). Kiiresti kokkutõmbuvad lihased 30 kuni 70 kokkutõmmet sekundis (30-70 Hz). Nii heli kui vibratsioon peaks tekkima ka näiteks käe rusikasse pigistamisel.
==Viited==
| |||